Nov 6, 2007

TRÜHVLID

Silmitse neid, mu hing, nad on tõepoolest võikad!
Charles Baudelaire; "Pimedad"

***
Tol valgel suveööl oli õhk nii lämbe, otsekui tiine kastani- ja sireliõitest. Taevas helendas kangekaelselt, sest päike varitses seal kusagil horisondi lähedal, ning ähvardas iga hetk tõusta. Niiskete linnamüüride varjus oli veidikenegi kergem hingata, ma ootasin Sind seal, otse sinu akna all. Ja alati sel kuul ilmusid Sa minu ette õhetaval jumekal palgel, Sinu rind liikus hingamise taktis, Sa näisid kui marmorist tehtud. Ja Sa kandsid sirelite värvi kleite, Sa isegi lõhnasid nagu sirelid... Kõndisime vaikides mööda munakivisillutisi, kuulates üksikuid kaugusest kostvaid helisid ning iseenese samme. Sinu kingakontsad klõbisesid vastu kumeraid munakive... Tol valgel suveööl peatusime ühes peenes trühvlikohvikus, mis asus ühes vanalinna sisehoovis, kuhu pääses kangialuse kaudu. Kohviku ette olid toodud lauad ja toolid, mis paiknesidki nõnda lohakalt kuid romantiliselt otse munakivisel maapinnal. Laudadel olid vahalõhna eritavad küünlad, õhus heljus lummavalt küps kohvilõhn; me istusime ning kuulasime viiuldajat ja pianisti, kes mängisid dekadentlikult sürrealistlikke meloodiaid, mis olid kohati nõnda morbiidsed, et ma jäin põnevusega jälgima sinna sisehoovi avanevaid aknaid. Majad olid räämas ja aknatagused tundusid tühjad, pimedad. Ometi olid akendel kardinad ees, millest võis järeldada, et keegi sealpool siiski elab. Kujutasin ette eraklikke poeete ja kunstnikke, kes elavad mõnes sellises mahajäetud korteris ning käivad all trühvlikohvikus söömas. Kindlasti piisab neile vaid ühest trühvlist päevas, sest see üllas maiuspala ei rikasta ainult keha, vaid ka vaimu. Veel kujutasin ma ette vampiire, kes on hüljanud oma kunagised korterid, ja asunud elama pööningutel, et peituda päevavalguse eest, ent hämaruse saabudes avada silmad ja tõusta katuste kohale.
Kui ma oma pilgu akendelt langetasin, märkasin ma maja ust, mis oli vahepeal avanenud. Enne oli ta kinni mis kinni. Ka ukse vahelt vaatas minu poole pimedus, totaalne tühjus, mis tundus olevat nii tihke, et võinuks omada väge avada või liigutada kõike. Hetkeks välgatasid mu mõtteis Sina; ma vaatasin su poole, ent nägin Sind hoopis muusikuid jälgimas- jah, Sinule ei olnudki silma hakanud need aknad ja see uks. Korraga ma tajusin, et keegi seisab otse minu kõrval.
Nägin kaht last seismas ja minu otsa vahtimas. Nad tundusid kahvatud selle sünge sisehoovi hämaruses, ja luukõhnad. Nägin nende seljas kaltse, nende pikki kondiseid käsi, mis hoidsid metallist kopsikuid sõrmede vahel; nende silmi, mis särasid kohvikuakendest paistvast valgusest.Üks neist sirutas välja oma käe koos kopsikuga- minu suunas. Instinktiivselt ma müksasin Sind ja ütlesin “vaata”. Sa võpatasid ja hüüdsid peaaegu kiljatades “appi, kust need veel välja ilmusid?”. Vaatasid mulle otsa, ka mina jõllitasin Sind, ignoreerides täielikult kahte näljast last, kes minult raha või toitu küsisid.

“Ma ei tea,” vastasin ma täiesti harjumuspärasel maneeril, istudes jalg üle põlve. Tundsin, kuidas see “ma ei tea” vormis minu näoilme jälestusväärselt ignorantseks ja kergemeelseks, samas selliseks kodanlikult “ainuõigeks”. See mina, kes ma olin harjunud olema, vähemalt seltskonnas olles, tekitas minus sedavõrd suure jälkustunde, et ma tõmbusin näost higiseks. Kuid ikka ei kadunud mu näost see totter ilme- üles tõstetud kulmud, “leebe pilk” risti läbi ülemise prilliraami, pooleldi naeratlev irve näos.
Vaatasin lapsi, nad ikka veel vaatasid meid. Üks neist küsis eriskummaliselt vaiksel häälel “vabandage, kas te saate meile söögiraha anda?”. Mul hakkas valus, irve taandus näost.
“Issand jumal!” katkestasid Sa minu mõtteselge hetke. “Minge ära! Minge äära!” Kõik toimus nii kiiresti, et ma ei saanud sõnagi suust välja. Ja Sa hüüdsid nii kõva häälega, et seda kuulsid ka teised kohvikulised, ning hakkasid jõllitama. Kostus hääli... Siis aga nägin, et ülevalt, pimedast aknast, mis oli praokile läinud, vaatas keegi alla. Ma ei näinud palju selles hämaruses, aga umbkaudu oli see keskealine naine, kõhn ja nõrgaks jäänud, kergelt kortsuline, tumedapäine. Ta hüüdis poolsosinal, ärritunud ent nõrgal häälel: “Tulge tagasi! Poisid! Tulge tagasi!!”
Märgates, et tema hüüdeid olid kuulnud ka kohvikulised, sattus ta ilmselgesse piinlikkusesse, jäi paugupealt vait, vaatas meid ja noogutas alandlikult. Enne akna kinnitõmbamist viipas veel poistele käega ja nõksutas pead. Siis oli ta kadunud. Äsja minu kõrval seisnud lapsed hakkasid ukse poole liikuma, samas ikka veel lootusrikkalt meie poole vaadeldes. Enam ei olnud mul mahti sinu poole vaadata. Minu käsi haaras mu hõlma alla rahakoti järele, ent siis tundsin ma Sinu puudutust, sinu vaenulikku mükset.
“Mida sa ometi teed? Annad raha või? Neile kaltsudele!” ütlesid sa põlgaval toonil. Lapsed kuulsid seda, nende näoilme muutus süüdlaslikuks või häbitundvaks. Mõelda vaid, kui sa pead juba kümne aastaselt iseenda ja oma pere pärast häbi tundma pelgalt seetõttu, et sa tahad süüa. Et sa oled vaene! Ma, loll, ei puutunudki oma rahakotti aga siiski ütlesin Sulle, et need on ju lapsed ja nad on näljas. Sa ebalesid põlguse ja järeleandmise vahel. Vaatasid neid hetke kaastundliku pilguga, ent see pilk sarnanes pigem sellele, millega vaadatakse pidalitõbiseid. “No võtke!” hüüdsid sa. Ma keerasin pea ja nägin lähenemas lapsi. Seejärel märkasin, et Sa olid tõstnud meie taldriku trühvlitega, ning ulatasid selle lastele. Taldrikul oli üks chilli trühvel, kaks Amaretto ning üks Düsseldorfi trühvel. Need on täiesti tarbetud maiused, ehkki käsitsi tehtud ja hirmkallid. Lapsed noppisid need kommikesed ükshaaval üles. Nende näoilmes võis näha leevendust. Või isegi aupaklikkust, aga kindlasti tänu. “Aitäh!” ütlesid nad, ja kõndisid kombekalt majja. Vaatasin üles ja nägin, et keskealine naine oli seda kõike klaasi tagant jälginud. Vaatasin talle otsa, ta vaatas mulle otsa. Vaatas mind natuke aega ja eemaldus siis pimedusse. Vaatasin Sulle otsa. Mul oli nii valus ja nii piinlik, teisalt jälle heameel, et Sina, kes sa nii kalgilt võisid käituda, osutusid ikkagi filantroobiks. Ma ei osanud seisukohta võtta, sest üks osa minust tahtis tormata sisse sellest uksest ja anda sellele õnnetule perekonnale kogu raha, mis mul rahakotis oli. Teine osa imetles aga Sind, selle õhtu romantikat, milles oli osa ka traagikal ja ootamatul andestusel. “Sa oled hea!” pidin ma sulle ütlema läbi mingi tundmatu sunni. Sa ei öelnud midagi. Hoopis palusid mul uued trühvlid osta ja taldriku välja vahetada, sest laste käed olid olnud räpased. Leti ees seistes ja uusi trühvleid välja valides tabasin ma end mõttelt, et kas tõesti saab neljast trühvlist söönuks?!
AUGUSTIKUU SALADUS

Augustikuu tõi endaga lämbed ilmad ja suured rünkpilved. Taevas justkui kiskus algul veidi kõrgemaks aga pääsuke lendab juba nädal aega madalal. Mootorrattaga sõites võib tunda raskeid putukaid põrkumas vastu kiivriklaasi. Parmud hammustavad valusasti, sääski on aga vähe. Hein on juba ammu tehtud, juulikuu kõrvetav päike on niidetud väljad ära pleegitanud. Sinna on aga siginenud hulgaliselt rästikuid. Vastik ussisugu, millest tuleb eemale hoida.
Sõidan tihti oma vana Java mootorrattaga mööda kruusast teed, mis lookleb üle Lõuna-Eesti kuppelmaastiku. Iga mäe otsas on tihe kuusemets, igas lagedamas nõos on väike järvesilm. Järved on siin mudased ja sügavad, tumeda veega, kalda äärest kinni kasvanud. Sellistes järvedes mu onu salavõrgud sees. Mina oma külgkorvi-motikaga käin neid välja võtmas. Suurjärve ääres on onu paat, väiksemates järvedes pole paati vaja. Tuleb vaid natuke aega spinningut loopida õigesse kohta, et võrgujupp endaga kaldale tirida. Kala püüda on mulle alati meeldinud, seepärast võtsingi ma selle ülesande endale. Suitsuahi töötab pidevalt, sest mitu korda nädalas tassin ma koju priskeid linaskeid ja kokresid, vahel suuri ahvenaid ja jämedaid angerjaid. Veel meeldivad mulle need kalalkäigu retked iseenesest. Sõita üksi oma mootorrattaga mööda teid, kus peaaegu kunagi ei ole teisi liiklejaid. Palavuse tõttu on mul seljas ainult lühikesed püksid ja muud ei midagi. Maal olles käin terve suve paljajalu ja püüan võimalikult looduslähedane olla. Päike on mu pruuniks päevitanud, tumedad veidi lokkis juuksed on heledaks pleekinud. Olen sitke ja reibas, õnnelik selle üle. Ja kui ma istun oma tsiklil ja sõidan mööda tolmavat kruusateed, tundes enda vastu puhuvat tuult, valdab mind kirjeldamatu vabadusetunne. Võtan kiivri peast, lasen higiseks tõmbunud näol ja juustel tuulduda, õhetada. Panen silmad kinni, võtan käed pidemelt ja langen, lihtsalt langen...
Tänavune suvi on minu jaoks aga eriline, vägagi eriline. Ja eriliseks muutus see alles nädal aega tagasi ühel päeval, millest alates pole miski enam endine. Ei minu sees ega vist ka minu ümber. Mul on saladus, millest tahaksin teile jutustada. See saladus tekitab minus vastakaid tundeid. Ühest küljest olen kui joobunud ja armunud, teisalt tunnen, et seestun iga hetkega üha enam ja enam. Kõige talumatum on see, et hoian oma saladust vaka all. Ei räägi kellelegi, ehkki niiväga tahaks. Või kas ikka tahaks?! Ma ei tea. Igatahes on mul ka hirm. Ma ei tea, mis minuga toimub. Ühel päeval otsustasin hakata uusi, senitundmatuid kalakohti otsima. Teadsin, et onu talu lähedaste metsade taga asub soo, millest voolab läbi üks jõgi. Samuti pidi seal olema hulganisti jõesonne ja väikeseid järvesilmi. Sõitsin oma mootorrattaga nii kaugele kui sai. Roopasse sõidetud metsatee lõppes kilomeetri kaugusel onu talust ja vastu vaatas tihe võsa. Võtsin kaasa koti võrguga ja asusin raginal läbi võsa teele. Murdsin end läbi tihedast padrikust, kõndisin pimedas jahedas kuusikus ja jõudsingi lõpuks soo servale. Soo oli madal ja avar, väikeseid mände ja kasekesi täis. Maapind õõtsus jalge all aga ma juba aimasin, et eemal see jõesäng asub. Mõne aja pärast leidsingi selle üles. Jõgi oli viis meetrit lai, suhteliselt kiire voolu- ja tumeda veega. Nägin kohe ära, et võrkudega ei ole seal midagi teha, tuleb tuua kas mõrd või põhjaõnged. Samas aga otsustasin vaadata ringi, ehk kannatab selle võrgujupi mõnda järvesilma sokutada. Hakkasin kõndima. Aeg oli juba veidi õhtupoolne, tundsin spetsiifilist jõe lõhna, milles oli omajagu kargust. Järsku hakkas mulle silma midagi veidrat. Jõe ääres maas vedeles justkui mingi suur plastikaatkott, hele. Või siis purjeriie või telk. Midagi sellist. Kõndisin selle eseme poole ja mida lähemale ma jõudsin, seda enam hakkas mulle tunduma, et tegemist on inimesega. Kiirendasin sammu, hüppasin üle mätaste ja heinatuttide, jõudes lõpuks kohale. Ja seal ma vaatasin ja nägin, et minu ees lamab noore tütarlapse laip, valge kleit seljas. Minu ehmatus oli tohutu. Veri tarretas mu näkku, süda peksis. Ma polnud iialgi näinud noore inimese surnukeha, saati veel nõnda ilusa tüdruku oma. Aga siin ta lamas, näost kahvatu, sinised silmad kergelt lahti, suu natuke paokil. Ta tundus olevat värske, samas justkui tehislik. Nii nagu surnud ikka tunduvad olevat. Ma ei teadnud, mida teha. Pista jooksu, minna teatama, et leidsin laiba?! Või vedada laip endaga ühes, sest nagunii peavad politseinikud koos minuga siia kõndima. Vähendaksin jalvaeva... Ei. Ei ole hea mõte. Parem las jääb siia. Ja ehk on parem, kui ma ei teatagi kuhugi?! Hakatakse kahtlustama, tuleb jamasid. Jätan laiba siia, küll keegi teine leiab üles. Võibolla juba kuu aja pärast leiavad marjulised ta üles. Sellised mõtted käisid mu peast läbi.
Pöörasin end ümber ja hakkasin kiirel sammul tuldud teed mööda ära minema. Kõndisin ja kõndisin, teekond tundus pikk. Miski justkui painas mind, ma teadsin küll, mis see oli. Ikkagi see laip. See tüdruk. Justnimelt- tüdruk. Olen alati naiste suhtes võõristav olnud, ja see ei tähenda, et mind naised ei huvitaks. Vastupidi, niiväga huvitavad nad mind. Aga ma lihtsalt ei julge murda oma asjalikku loomust. Kardan jääda häbisse või ma ei teagi, mida ma tegelikult kardan. Aga see, kes seal lamab, on tüdruk. Mis temaga juhtus? Miks ta surnud on? Painajalikud mõtted läbistasid mu pead ja ma pöörasin end närviliselt ümber ja jooksin tagasi, surnud tüdruku suunas.
Seal ta lamas- justkui nukk oli ta. Õrn, kahvatu, kuidagi sügisene. Ja täiesti surnud. Nägin tema õhukese kleidiriide all turritavaid prinke rindu, tema puusi, jalgu. Aga see kõik oli surnud. Kas tõesti siis on surm ihade lõpp? Või on ihaluse objekti moondumine minu ihade lõpp?! See ilu, mis seal lamas, oli määratud roiskumisele. Kõdunemisele. Ja see idee kurvastas, samas ka erutas mind. Kui kummaline! Nähes ilu, unustame me surma. Justnagu lillede hurmava lõhna joovastuses kaotame me ajataju, elutaju. Sama tunne haaras mind aga siis, kui ma vaatasin seda surnud tüdrukut. Olin juba lapsepõlves kogenud selliseid tundeid. Siis aga ei ihaldanud ma naise ilu ega midagi sellist. Ihade alged olid minus olemas, mina aga suunasin nad ebakonkreetsete objektide vastu. Justnagu taibates, mida ma tegelikult sihin, armusin ma ära ühte nartsissi. Päris tõsiselt. Kõndisin ühel kevadel suures lilleaias, just nii nagu kõnnib inimene oma elukevadel teiste, ilusate inimeste vahel, ja otsib sealt endale õiget. Ja mina otsisin teiste lillede vahelt just seda õiget, kellesse armuda. Ja sealt ta paistis- just selline nagu ta peakski olema. Ta ei tohtinud esile kerkida ega ka mitte tahaplaanile jääda. Ta pidi olema lihtne ja armas. Ja seal teiste nartsisside seas oligi üks. Vaatasin teda eemalt, vaatasin ja armusin. Siis lähenesin, sirutasin käe. Silitasin teda. See oli see esimene puudutus, mida kõik armujad nii kaua ootavad. Ma nuusutasin teda, joobusin. Mitu päeva käisin ma tema juures kastekannuga, hoolitsedes tema eest. Vaadates teda. Tema oli lill ja mina inimene. Ma animeerisin ta lõksus olevaks printsessiks, maailma kõige ilusamaks kaunitariks, kes on saatuse tahtel lill. Ja seega mina olin tema avastaja, päästja. Ma võisin temaga teha kõike. Absoluutselt kõike, mida ma iganes soovisin. Ohjaa! Kired vallandusid minus, ma murdsin selle nartsissi pooleldi nuttes ära, tõstes ta peremehelikult oma nina alla. Vaatasin neid õielehti, ikka veel värskeid õielehti. Mõte, et nüüdsest on see ilu suunatud hävimisele, erutas mind. Ma tahtsin näha suremise metamorfoose, ma tahtsin näha seda, et ma tegelikult ka suudan selle imeilusa nartsissi muuta põrmuks. Loobumise traagika painas mind, ma kaevasin ta maa sisse. Ajasin mulla peale ja käisin teda mitu päeva järjest vaatamas, püüdes leida lagunemise tunnuseid. Süümepiinadega segamini tegin ma seda kõike. Ja nartsiss laguneski ära. Kui erutav see oli...
Tol augustikuisel õhtul lamas minu ees aga tüdruk, kes meenutas mulle seda nartsissi. Mina leidsin tema ja minul oli õigus temaga ette võtta asju... Puudutasin tema põske. Tal olid naiselikud näojooned, justnagu joonistatud. Ovaalsed põsesarnad, kergelt täidlased, heleroosad huuled. Suured silmad, pikad ripsmed. Puudutasin tema nina, mis oli väike ja väga ilusti proportsioonis kõige muuga. Sealsamas, minu käeulatuses olid tema rinnad, tema puusad, jalad, jalgade vahe... Oo, ei! Mida ma teen!? Mu südametunnistus oli tugevalt mõjutatud kristlusest, ehkki ma polnud iial uskunud midagi. Aga ka mitteuskumine oli mõjutatud sellest, mida ma ei uskunud. Ja nõnda turgataski mulle tõde, et surnute teotamine on pühaduse teotamine. See mõte koputas mulle vastu selga ja mu selg tõmbus külmaks, kananahk tuli ihule. Otsustasin minna koju ja unustada see kõik.
Öösel ei tulnud mul und. Mõtted keerlesid tolle tüdruku ümber. Mina vähkresin voodis, tundes kord külma-, kord kuumalaineid üle oma keha voogamas. Kargasin püsti, avasin välisukse ja istusin trepile. Väljas oli pime augustikuine öö, tähed särasid. Tähti oli meeletult palju ja paistis täiskuu. Ma kujutasin ette, kuidas surnud tüdruku keha kuuvalguses kumab. Kuidas tema pooleldi lahtistest silmadest peegelduvad tähed. Tema tardunud pilk vaatab lõpmatusse universumisse. Sinna, kuhu on läinud tema hing. Tundsin end halvasti oma räpase iharuse pärast. Mõtlesin, et kindlasti sel ööl vaatab tema hing ülevalt oma keha. Oma armsat keha, mis on elanud ettemääratust vähem. Tema hing teab, mis on ettemääratus. Tema hing teab kõike, ja andestab. Ent kas ta andestab ka minule?
Järgmisel hommikul sõitsin ma otsejoones sohu. Tüdruk lamas endiselt seal ja minu öine paanika ja piin tundus olevat kui halb unenägu. Nüüd teadsin ma kindlalt, et pean selle ilusa keha eest hoolt kandma. Nii nagu peab. Ma teadsin, et keha tuleb maha matta ja unustada. Päike praadis tugevalt keset sood, kärbsed lendasid. Augustikuu on mädakuu, kõik rikneb kergemini kui muidu. Teadsin seda. Seepärast tõstsin neiu enda kätele ja viisin ta jahedasse, hämarasse kuusikusse. Tema keha oli pisut tardunud ent mitte kivikõva. Kuusikus asetasin ta pehmele samblale ja vaatasin teda seal. Hämaras metsas, tumerohelise sambla taustal mõjus tema helendav kuma väga erootiliselt. Ma erutusin sellest. Sambla lõhn tekitas kummalise intiimse tunde. Ma tõmbasin keelega üle tüdruku huulte. Need olid pehmed, jahedad. Ma tõstsin tema kleidi üles. Selle all olid pitsilised aluspüksid. Tema rinnad olid võrratud. Niburõngad olid suured ja heleroosad, peaaegu, et naha karva. Tõmbasin alla tema aluspüksid, mille all oli see, mida ma polnud kunagi õieti näinud. Ja selle kohal oli väike, heledatest karvadest ruuduke. Mul avanes võimalus, nii rumalas olukorras, aga siiski avanes. Kohe? Nüüd? Siinsamas? Proovida? Oo, ei! Oo, ei! Tulge mulle appi, takistage mind!! Tõstsin tema jalad üles, need ei paindunud eriti hästi. Vaatasin ainiti seda suguelundit, ja tundsin, et ma ei suuda enam taltsutada ennast. Tõmbasin maha oma püksid, mille all miski juba õige kaua oli turritanud. Sealsamas, tema kõrval tegin ma oma ihadele kiire lõpu, suunates oma ejakulatsiooni joa neiu jalgade vahele. Mu nägu tuksles, olin ilmselt üleni punane nagu vähk. Hingeldasin raskelt, olles ehmunud keset sellist metsavaikust, sest minu sees käis kõva karjumine ja lärm, täielik oigamine, pöörane orgia. Õhku jäi väheseks. Vaatasin üles- kuuselatvade vahelt paistis hägune taevas. Valgus justkui kadus kuhugi. Raske madalrõhkkond rusus minu õhetavat keha. Vaatasin enda ümber- ei kärbseid, ei sääski, hämarus ja vaikus. Tüdruku ilme oli tardunud, selline nagu ennegi. Ma viskusin pikali ja uinusin.
Ma ei tea, kaua ma seal magasin, igatahes, kui ma ärkasin, olin ma läbimärg. Ümberringi oli pime, vihma sadas ladinal, vahepeal müristas ja lõi välku. Nõnda siis vallanduski kaua vindunud äike. Surnud tüdruk mu kõrval oli läbimärg. Haarasin ta endale sülle ja kandsin ta eemal asuvasse tuulemurdu, mahalangenud kuuse varjavate okste alla. Nähtavus oli halb ja ma ei hakanud koju minema. Olin kogu öö ärkvel, sukeldunud iseenda sügavustesse.
Hommiku saabudes lakkas vihm. Taevas läks selgeks, kuskilt ilmus udu. Oli hulga jahedam kui enne. September andis endast märku vist. Kõndisin mööda metsarada kodu poole, ümberringi saatis mind linnulaul, kusagil huikas õõnetuvi ja täristas rähn. Ma olin öö veetnud laibaga, ma olin suudelnud surnut. Osoonist pulbitsev õhk tegi mu mõtted selgeks ja ma justkui puhastusin mingist mürgist.
Järgmistel päevadel püüdsin ma metsas toimunut unustada. Tegin talutöid, lõhkusin puid, viisin võrke sisse. Toas olles kuulasin muusikat, lugesin mõnda raamatut. Tegin plaane ärasõiduks. Siis ikkagi hakkas mind paeluma metsas lamav tõsiasi. Minu väikene saladus, minu iha. Ma olin värske ja kosunud, end saunas puhtaks pesnud. Tema seal metsas oli aga endine. Ma siiski läksin vaatama.
Pidin ikka tükk aega otsima seda tuulemurdu, kuhu ma ta viisin. Seal, raskete kuuseokste varjus ta lamaski. Just sellisena nagu ta oli minu mälupildis. Helevalge kleit seljas, paljajalu. Blondid, kergelt lainelised juuksed laiali. Istusin tema kõrvale ja vaatasin teda.

Järgneb...
ÜLIÕPILANE SIDOROV JA TORUMEES ÄKE

Üliõpilane Sidorov õpib instituudi teisel kursusel projekteerimist ning elab Mikhailenko nimelises ühiselamus, toas number 214. Käesoleval hetkel istub ta kirjutuslaua taga ning valmistub järgmisel päeval aset leidvaks joonestustunniks, püüdes vedada sirgeid ülevalt alla ja paremalt vasakule. Viis minutit tagasi lõpetas ta õhtusöögi, ning viskas prügikasti tühja konservikarbi (sardiinid) koos laua pealt hoolega kokku pühitud saiapuruga. Meeleldi kuulaks ta veel raadiot, ent öörahu algab juba pooleteise tunni pärast, ja just niikaua kavatseb ta homseks joonestustunniks valmistuda. Ta on korrektne ja täpne suurtes ja väikestes, kõikides asjades. Mida hoolikam sa oled, seda vähem teised sind märkavad- seda oli talle õpetatud juba maast madalast. Tähelepanu toob kaasa õnnetust. Suurim õnnetus on sattuda häbisse. Võib tekkida olukord, kus terve kollektiiv naerab üksiku indiviidi saamatuse üle, ja saamatusest suuremat häbi ei ole.
Noore poisikesena armastas Sidorov mängida konstruktoritega. Iial ei lõhkunud ta oma kokku pandud ehitisi ära, vaid hoidis neid kapis, klaasi taga. Mõnele üksikule soovijale näitas ta neid moodustisi asjalikul ilmel, ning asjast huvitatu pidi tundma piinlikkust oma emotsionaalse uudishimu ja saamatuse üle. Sirgudes meheks, tuli ta ära instituuti, et alustada inseneriõpinguid. Konstruktoritega mängida armastavale mehehakatisele ei ole huvitavamat ala kui munitsipaalüksuste kanalisatsioonitrasside projekteerimine. Just see oli Sidorovi eriala.
Ta mõtles parasjagu just pumbajaama konstruktsioonidele, kritseldades paberile erinevaid kujundeid ja üksikuid sõnu ja numbreid, kui uksele koputati. See oli Sidorovi jaoks üllatus. Tal ei olnud üliõpilaste seas sõpru. Ühiselamu administraator oli üks väheseid, kellega ta pikemalt vestelnud oli. See pikem vestlus kätkes endas ühiselamu eeskirjade üksikasjalikku lahkamist. Administraator, 65 aastane Jaroslav, kes kannab juba viimased 10 aastat peas üht ja sama kootud mütsi, hoolimata aasta- või kellaajast, kiitis Sidorovi hoolikuse eest ning ulatas talle võtmekimbu numbriga 214, mis oli barbaarsetest üliõpilastest puutumata jäänud tuba. Tuba on tõepoolest korralik- ei ühtegi posterit seinal ega saapataldade kraapejälgi maas. Aga nüüd on keegi ukse taga ja Sidorovil pole aimugi, kes see võiks olla.
Ta kõnnib äreval ilmel ukse taha, kulm kergelt kipras.
“Kes on?” küsib ta pisut malbevõitu rangusega.
“Torumees,” kõlab vastus.
Sidorov avab ukse.
Lävel seisab kartuli kujulise ninaga jässakas vanamees, tumesinised tunked seljas, alumiiniumist tööriistakast käes. Sidorovi ilme on asjalik:
“Saatekiri,” lausub ta külmalt.
“Ei noh,” alustab vanamees kähehäälselt. “Mul sealt alt see korrapidaja andis noh, et vaataksin veetsee...”
“Ilma saatekirjata te sisse ei saa!”
“Ei noh, mis nüüd, kuule poiss, ma...”
Torumehe käitumine on ebatavaliselt familiaarne. Tal puudub dokument sisenemaks ruumi number 214. Saatekiri või korraldus, millel peaks olema majandusjuhataja või administraatori allkiri!
Sidorov sulgeb ukse vanamehe nina ees. Ta on pisut häiritud sellises ebameeldivast vahejuhtumist ning püüab nüüd joonestamisega edasi tegeleda. Ent ukse taga seisev vanamees ei anna rahu.
“No poiss, kuule...Tee lahti noh, mul tead on siin kah tööpäeva lõpp...” hüüab vanamees ukse taga. Ja prõmmib rusikaga vastu ust nagu pöörane. See mõjub Sidorovile häirivalt.
“Kui teil dokumenti ei ole, kaduge minema!” käratab Sidorov.
“No ei ole, las ta nüüd olla, ma ainult veerand tundi,” kisab vanamees endise kangekaelsusega seal ukse taga.
Sidorov tunneb end häiritult. Ta ei saa rahulikult istudagi, kui teda niimoodi segatakse. Ja kui see vanamees kohe ära ei lähe, jääb Sidorovil joonestamiseks ettevalmistumata, ta satub häbisse ning saab halva hinde.
“Kaduge minema!” karjub Sidorov.
Vanamees ukse taga saab kurjaks. Ta kolistab midagi tööriistakastiga ja hakkab siis metalse esemega, ilmselt torutangidega vastu ust kolkima, ise karjudes “No kurrat! Poisinolk, tee lahti ja kohe!”.
See viib Sidorovil kopsu üle maksa ja ta sööstab hingeldades ukse poole, rebib selle lahti ning tõukab vanamehe pikali. Vanamees kukub armetult Sidorovi jalgade ette ning tööriistakastist pudeneb kõiksugu õlist leemendavaid esemeid. Ent sellest vaatepildist Sidorovile ei piisa. Kohemaid on ta vanamehel seljas ja taob toda rusikatega näkku ja pähe ja sinna, kuhu juhtub. Tema kõrvus viliseb ning silme ees on must. Mõne hetke pärast aga Sidorov ehmatab. Ta on sooritamas kuritegu, ta on tunginud kallale teisele kodanikule. Asjaolud asjaoludeks, ent juba võib ta olla ületanud hädakaitsepiirid. Ta tardub ning eemaldub. Lõõtsutades sulgub ta oma tuppa. Vanamees ajab end kobamisi püsti, korjab kodinad kokku ja kakerdab tasapisi alumisele korrusele. Kohe algabki öörahu.
***
Järgmise päeva hommikul istub Sidorov söökas ning lõpetab hommikusööki. Nagu alati, istub ta teistest eemal ning sööb kausi korralikult tühjaks. Korraga kõnetab teda keegi: “Üliõpilane Sidorov!”
Sidorov pöörab ümber ja näeb, et selja taga seisab dekaan Kargatsev, kelle kõrval tammub korrapidaja Jaroslav. Mõlemal on tõsine ilme näol, nii et head siit loota ei ole. Seda teab Sidorov esimesest silmapilgust. Ta kutsutakse kaasa.
“Tal ei olnud saatekirja!” ütleb Sidorov põhjenduseks dekaani küsimusele ning etteheitvale pilgule. Juba nad istuvadki dekaani kabinetis. Jaroslav on endast väljas ning vaatab maha.
“Kuid see ei andnud teile õigust teda rünnata!” hüüab dekaan.
“Ma ei rünnanud,” tõrjub Sidorov tagasi neid süüdistusi. “Ta...oli purjus. Ta kukkus.” “See on vale!” karjatab dekaan. “Siin...on Jaroslavi seletuskiri. Ta kuulis karjeid. Ning siin...Siin on teie isa kaebekiri...”
Sidorov võpatab. Midagi ei klapi. Tõepoolest, ilmselt on probleem laiem kui ta arvanud oli. Ilmselt ei seisne probleem vaid eileõhtuses vahejuhtumis... “Minu isa?”
“Teie isa!” kõmatab dekaan ning jääb Sidorovi krõllis pilgul jõllitama, pea kergelt viltu. Tema kriipsjas suuhoiak on täis etteheidet ja valu. Kas tõesti on Sidorov teinud midagi nõnda halba?
“Ma ei saa aru, millest te räägite! Mis puutub minu isa sellesse torumees Äkesse, kes ei esita nõutavaid dokumente ning püüab tungida minu ühiselamutuppa?! Kui temal on pretensioone antud juhtumi osas, palun tal kõigepealt tõestada oma huvi ning seotust sellega!”
Dekaan on üllatunud. Ta on tõesti üllatunud, ja seda kahel põhjusel. Esiteks on hämmastav, millise pateetikaga suudab see noormees end antud hetkel väljendada! Milline püha viha normatiividest kõrvalekaldumise suhtes! Ent milline arusaamatus, milline erakordne möödarääkimine....
“Sidorov! Torumees Äke, kellest me räägime, on teie isa.”
Sidorov kangestub. Pilk kivistub, keha tõmbub pingule, hing jääb kinni. Ta jõllitab enda ette, näost kahvatu. Torumees Äke on tema isa! Tema isa ei ole torumees Äke. Ei ole! Tema isa on torumees Sidorov!

“Minu isa ei ole torumees Äke! Ei ole! Minu isa on torumees Sidorov!”

“Kust te teate, et torumees Äke ei ole torumees Sidorov?”
“Dokument...” vakatab Sidorov vastuseks. Ta on lõksus. Ta ei vaadanud ega osanud ka küsida. Milline möödalaskmine. Nagu oodatud, on järgmine küsimus selline:
“Nägite te dokumenti?”
“Ei...” ohkab Sidorov. Ta on täiesti tönts ja röötsakil oma toolis. Jõud ja vastupanu on temast lahkunud. Ei näinudki dokumenti- see on kohutav möödalaskmine!
“Üliõpilane Sidorov!” lausub dekaan rangelt ja ametlikult. “Te olete instituudist välja heidetud vääritu käitumise tõttu. Siin on dokument, palun kirjutage sellele alla. Jaroslav aitab teil asjad kokku pakkida.”
Sidorov viskab ette antud paberile allkirja ning lahkub kabinetist Jaroslaviga koos. Ta on täiesti keeletu, enam mitte isegi vihane. Jaroslav, kartlik vanainimene, ei julge talle otsagi vaadata. Tal on noorest inimesest kahju veidi. Kuhu ta niimoodi läheb keset semestrit?! Pole peavarju ega toitu. Ja lahja olemisega on teine, kahvatu ja kiitsakas nagu piitsavars. Ning Jaroslavi peas tuksatab idee. Kui õige räägiks majandusjuhatajaga- võtku poiss tööle siiasamasse ühiselamusse. Kas poleks vahva- isa ja poeg käsikäes. Üks keerab torusid, teine vormistab korrektselt dokumente. Seda, mil viisil kõik juhtus, ei tea keegi. Ent kindel on, et Jaroslavi soov täitus. Mikhailenko ühiselamu torude eest kannavad hoolt endine üliõpilane Sidorov ning torumees Äke.
ABSOLUTELY FABULOUS
Mis on naiste paradiis?
Oo! Pariis! Pariis!

Ta avas baarikapi tammepuust ukse ja võttis sealt välja pudeli konjakit X.O. Ta avas korgi ja valas meile klaasidesse. Ta võttis laualt karbikese ja avas selle. Sigarid, kas soovite?! Ja teenijanna küsis, kas soove on. Siis jättis meid omavahele. Milline oivaline õhtupoolik! Õhtupoolik luksuses ja glamuuris. Me ei vaja suurejoonelisi pidusid, kus keegi üksteist ei tunne ja kus lokkab ükskõiksus ning naerab pealiskaudsus. Silmade vetepind peegeldab kirja; suurt räpast vale, mis kappab trügimislainetel ja mida kannustab ahnus. Aga meie oleme täiesti võrratud!
“Giovanni! Kus on Giovanni!”
“Parfüümimees! Võlur! Lõhnakuningas!”
“Vana Giovanni! Kus ta küll on? Ütle, Giovanni, kus on Giovanni!”
“Oh, Giovanni! Kui ma isegi teaks!”

Giovanni pani käed näole ja hakkas nutma. Ma võtsin rinnataskust tema kingitud roosa siidise taskuräti ja ulatasin talle.
“Oh, Giovanni, sa oled nii hooliv!”
“Sa oled võrratu! Absoluutselt võrratu!”
“Ma ütlen sulle saladuse: ära usalda rätseppa!”
“Oh, Giovanni. Ma tänan sind!”
Samal ajal avanes uks ja sisse tormas madam Giorgio. Tema järel hulk imekauneid modelle. Giovanni tõusis püsti, pisaratest tema palgel said shampanjatilgad, sest keegi avas pudeli. See oli Giselle! Kellegi naine, kuulus kirjanik. Ta küsis, kas me õhtul ballile tuleme.
“Oh, Giselle…”
“Aga loomulikult!”
“Siis riietuge valgesse!”
Ja meie päevadest said kenakesed poeemid proosas. Aga natuke hiljem. Giselle ja madam Giorgio istusid kõrvuti nahksohval. Nad silitasid ja kiitsid teineteist:
“Oh, mu arm!”
“Mu veetlev kauniduse õis!”
“Me oleme parimad!”
“Absoluutselt võrratud!”
“Täiesti!”
“PANGE MUUSIKA VAIKSEMAKS!”

Sest modellid mängitasid 21 sajandi moodsaimat heliaparatuuri- Pet Shop Boys.
“Kas me lõpetame beluuga, või…meil on ju veel suitsulõhet ja neid mereelukaid!”
“Oh, mida iganes, mu arm!”
“Siis lõpetame beluuga!”
“Siberi katk!”
“Oh kui hirmus!”
“Mu mees käis ka Moskvas!”
“Mehed! Issand!”
“Kohutav!”
“Aga nad on seal kõik nii vaesed. Siberi katk tapab. Ja kogu aeg kuulavad kedagi poolakat Tarkovskit ja naudivad väga palju vodkat"
“Siberi?”
“Ida Siberi!”
“Kui õudne!”
Keegi ütles vahele veel, et tal on seal sõpru...

***

Giovanni esimene poeg läks hukka. Esimene poeg esimesest abielust. Abielust Luigiga. Luigi oli kena noor mees- valged hambad, suured musklid. Ta oli ajateenija. Giovanni nägi neid marssimas. Ta sõitis neist mööda. Sõitis oma Bentleyga. Ta laskis sohvril kohe peatuda, tormas välja ja kohe Luigile kaela.
“Võta mind!” karjus ta.
“Jah,” ütles Luigi. Sest ta ei osanud muud öelda. Ta ei teadnud. Ei tõsiasja, ei tõsiasju, ei fakti ega fakte. Ta ei teadnud maailma asju. Ta oli kirjaoskamatu.
Nad abiellusid. Ja lapsendasid väikese söesilmse somaalia poisi. Esimene poeg esimesest abielust. Luigi ei olnud järjekindel. Luigi oli tormakas. Ta ei oleks tohtinud New Yorki sõita. Ta ei oleks tohtinud selle suure fotograafi stuudiosse minna. Nad on elajad. Nad võtsid Luigi. Giovanni murdus.
Giovanni pühib pisaraid, kui Giovannist räägib. Ja ütleb mulle:
“Kas tead Giovanni…”
Somaalia poisi nimi oli Dhunga Bah- ta läks hukka. Must sõjakas veri vist. Kohe, kui Luigi kadus, hakkas ta köhima. See oli kaks nädalat pärast seda, kui Giovanni Luigit kohtas. Kolmandal nädalal poiss juba suri. Giovanni viidi mentaalsesse institutsiooni.
Nende abielu oli lõhki. Särav ja lühike abielu. Ja poiss surnud. Köhis. Arst käis ja ütles, et haigla. "Ei iial!" ütles Giovanni.
“Giovanni…Aga kas tõesti ei ole armastus jääv?” küsin.
“Oh…”
Giovanni teine abielu. Ta oli taastunud. Armid olid paranenud. Möödunud oli kaks aastat, ta julges jälle USA-sse minna. Hollywood. Elisabeth Taylor. Giovanni parim sõbranna. Ta viis Giovanni kokku Johniga. Millise Johniga? Ma ei saa öelda, ta haavub, kui ütlen. John on praegu abielus Davidiga ja elab Nice`s.
Giovanni ja John olid hiilgav paar. Nagu martiinikokteil. Nagu siidsukk ja nahksaabas. Nagu Giovanni käed vastu minu tuharaid. Oh, Giovanni, oh.
“Kas sinu armastus mu vastu on piisavalt tuline?”
Giovanni ei vasta. Tema hingetõmbed on sügavad ja värisevad. Tema käed tõmbavad laiali minu tuharad, oh, tema käed on soojad, minu kleidisaba all.
Avaneb toretsev tsirkus. Areenil on moekunstnikud. Puurides on modellid. Alasti. Nagu inimkond. Inimkond on alasti, moekunstnik riides. Aga publikut pole näha.
Puuridel on nimed, puuridel on märgid. Et inimene eristuks. Mitte ainult! Et inimese osad esile tõuseksid! Sinu tuharad, Giovanni. Sinu huuled, Giovanni.
Chanel, Dior, Lagerfeld, Givenchy, Gaultier, kallis, nimed, nimed, nimed, nimed.
"Giovanni!" "Võta mind alasti!"
Harpers, Tatler, English Vogue, American Vogue, French Vogue, kallis, nimed, nimed, nimed.
"Giovanni!" Aga meie. Oleme riides. Alati. Ka alasti olles oleme riides. Ja riides olles alasti. Moekunstnik on homogeenne. Homo Sapiens. Giovanni. Giovanni Versace.

Nov 5, 2007

MAAVÄLISE OLENDI ARRETEERIMINE

Mungur, kõrge laubaga maaväline olend, seisab kangestunult keset novembrikuiselt halli ja raagus aedlinna hoovi. Tema teravpunane nahkrüü, millel on küljes igasuguseid rihmu, juhtmeid ja pulte, paistab sellisel foonil sadade meetrite kaugusele. Seisab kangestunult ühe lagunenud kasvuhoone kõrval, ümberringi on raagus õunapuud, mõni trööstitu põõsas, hallikaspruun jääkirmes maapind. Ta nägu läigib justkui higist- tegelikult on see tema korpusest õhkuva soojuse ning külma idaeuroopa kliima reaktsioon. Kaugemalt kostub automüra.

„Tulevad!” käib Muguri peast laserkiirena läbi palavikuline mõte.
Samal ajal peatub (mõtle närviliselt: peatub) hoovi värava ees valge Volga, mille uks avaneb-sulgub (mõtle peavalutekitavalt: avaneb-sulgub-avaneb-sulgub) närvilise kiirusega. Ebainimlikult järskude ja kiirete liigutustega läheneb valges nahkrüüst olend, kelle nägu ei ole võimalik mõista.

Eemalt kostub pidurikrigin. Naaberhoov on raagus puude tõttu läbipaistev ja selle ees peatub valge Volga, mille uks avaneb-sulgub (mõtle peavalutekitavalt: avaneb-sulgub-avaneb-sulgub) närvilise kiirusega. Sealt astub välja justkui liiga sissetungivalt järsu liigutusega olend, kes kannab valget nahkrüüd ja kelle nägu ei ole võimalik mõista.

„Tulevad!” läbistab Munguri pead mõte nagu laserkiir.
Lasermõtted hakkavad liikuma jadas: tulevad-tulevad, tulevad-tulevad-tulevad-tulevad.
Monotoonse häälega mõtted läbistavad vaikust, neid on peaaegu võimalik kuulda. Ümberringi on haudvaikus, audiovisuaalne rahu sai rikutud kahe olendi liikumisest Munguri suunas.

Mungur näeb lähenevaid olendeid. Tammub ühe koha peal, vaadates ringi, keerleb ühe koha peal.

Olendid saabuvad Munguri kõrvale ja jäävad liikumatult seisma. Mööduvad sekundid.
„Tulevad!” purustab Mungur vaikuse päriselt. „Tulevad! Tulevad!”
Ta hakkab tammuma ühe koha peal, vaadates ringi, keereldes.
„Kas sa püüad põgeneda!” küsib üks valgetest olenditest tehnilise häälega.
„Ei!” kostub kiire vastus Munguri suust veel enne, kui lõppes esitatud küsimus.
„Me viime su kaasa!” ütleb üks olend inimesesarnase häälega.
Haaratakse Munguri kätest, viiakse Volgasse.

Algab sõit tohutul kiirusel mööda pikka sirget maanteed. Sõidukid püsivad üksteise kannul ühemeetrise pikivahega. Keset kõige kõledamat asfalteeritud tühermaad peatuvad sõidukid äkitselt. Nende ees laiub üüratu masin, midagi maja ja kosmoselaeva vahepealset. Olendid eskordivad Munguri sellesse masinasse, jättes ta üksinda suurde, valgesse ja igast küljest kumavasse tuppa. Kostub tasast undamist, masinate õrna heli. Peagi avaneb uks. Sisse astub hallipäine valge kitliga mees, kergelt habetunud, prillid ninal. Teda saadab pika kaelaga, pikka kasvu sileda nahaga mustasilmne naissoost isik, kes ei räägi sõnagi, vaid toob hallipäisele mehele ratastel sõitva tugitooli. Järgnevalt veereb uksest sisse ratastel sõitev laud, mille peal on kuhi erinevate toimikutega. Siis lahkub naissoost isik ning Mungur ja hallipäine mees jäävad kahekesi. Hallipäine mees istub oma tugitoolis, vaatab terasel pilgul Mungurile otsa, jääb korra mõttesse ja urgitseb hajameelselt oma kitlitaskust välja paki suitsu. Süütab ühe sigareti, tõmbab sügava mahvi ja laseb suitsul nina kaudu välja voolata.
„Mnjah, me oleme teid jälginud!” ütleb hallipäine mees ootamatult kiiresti.
Mungur vaikib liikumatul ilmel.
„Me oleme teid… jälginud!” ütleb hallipäine mees, taaskord tõdedes öeldut.
Mungur vaikib.
„Dimitri Dubljov!” tutvustab end hallpea. „Professor selles instituudis!”
„Mungur vaikib.
Vaikus kestab. Hallipäine mees tõuseb toolilt ja hakkab ringi kõndima. Vaatab enda ette maha ja pahvib suitsu, hõõrub käega habet. Siis nõjatub laua vastu ja vaatab Mungurile väga kavalal pilgul läbi silmade otse kuklasse.
„Te olete tulnukas!” lausub hallpea väga ametlikul toonil. Tema pilk on muutunud tõsiseks. Munguri nägu läigib nagu surnul. Tema silmamunad liiguvad aeglaselt ühelt poolt teisele ja siis tagasi.
„Ma…” alustab Mungur, viivitab hetke ja lisab: „Ma olen… tulnukas!”
„Me tahame teada, kus on teie kaaslased ja laev?!” küsib hallpea väga kiiresti, sõbralikumalt.
Munguri huuled värisevad, ta näib olevat segaduses. Hallpea hakkab liikuma edasi-tagasi, süüdates järjekordse sigareti just siis, kui Mungur avab huuled, et öelda:
„Ma olen minu kaaslased ja laev. Ma olen….”