Oct 10, 2010

KALATIIK

Maalin üksinduses ja rahus, segamata, maalin ürgkala… Maalin ärevas keskkonnas, mind häiritakse, segatakse, vingutakse, halb koguneb minusse ja ühtegi kala ei ole tiigis, veepind väreleb tühjalt. Jään üksi, kogun end… ja suured valge suuga ahmivad kalad tulevad minu juurde mind ahmima.

TÜDRUK JA TIIK

Tüdruk mängib tiigi ääres. Tiigi vesi on sogane, läbipaistmatu ja tardunud. See pole tüdrukul esimene kord tiigi ääres mängida, ta on käinud siin nii mõnelgi korral. Seekord hakkab aga tiik temaga rääkima. „Väike tüdruk, tule minu sisse! Tule minu sisse, väike tüdruk! Väike tüdruk! Tule minu sisse! Tule minu sisse! Väike tüdruk! Väike tüdruk! Väike tüdruk!“. Tüdruku toa aknast paistab tiik. Kui ta vahel öösiti üles ärkab ja aknast välja vaatab, hakkab tiik teda kohe hõikama.

TIIK ÜKSINDA

Ei tohi tiigile selga keerata, ei tohi tiiki üksinda jätta. Kui jätad, hakkab see oma külma valge suuga õhku ahmima ja mitte alt üles, vaid ülalt alla: nii segi suudab ta maailma lüüa ja rapsida.

NOVEMBER

November hiilis läbi kõledate raagus metsade nagu õel tundmatu kiskja, kel hambad irevil, ja puhus maamullast lõhnavad põllud jäisesse tardumusse. Saabusid rängad pimedad ööd ja hommikuhallad, saabusid ka päikeselised süütukesed päevad, mil kogu ilmaruum naeratavat näis. Tiik jäätus ära, öösiti ei hõikunud ta enam tüdrukut taga. Vahel kostus aga kraanikausi äravoolutorust kellegi kauge korin, justkui ripuks teiselpool vanaldast torustikku hiiglaslik näljane magu.

VARESEPESA

Tiigi ümber kasvavad puud, peamiselt pärnad, mis sügisel kiiresti raagu jäävad. Ühe pärna otsas on suur varesepesa, harali ja rägune. Novembrikuus, esimeste külmadega kooruvad selles pesas väikesed sinised varesepojad. Oma veristest kestadest tulevad nad ilmale selle halli taeva alla, kust langeb teravat kirmet. Luunja sigala hais immitseb läbi Rahumäe kalmistu. Maailm on tardunud. Paar korda nad kraaksatavad metalsel toonil, ent siis katab neid juba esimene lumi.

0 Comments:

Post a Comment

<< Home