ÜLIÕPILANE SIDOROV JA TORUMEES ÄKE

Üliõpilane Sidorov õpib instituudi teisel kursusel projekteerimist ning elab Mikhailenko nimelises ühiselamus, toas number 214. Käesoleval hetkel istub ta kirjutuslaua taga ning valmistub järgmisel päeval aset leidvaks joonestustunniks, püüdes vedada sirgeid ülevalt alla ja paremalt vasakule. Viis minutit tagasi lõpetas ta õhtusöögi, ning viskas prügikasti tühja konservikarbi (sardiinid) koos laua pealt hoolega kokku pühitud saiapuruga. Meeleldi kuulaks ta veel raadiot, ent öörahu algab juba pooleteise tunni pärast, ja just niikaua kavatseb ta homseks joonestustunniks valmistuda. Ta on korrektne ja täpne suurtes ja väikestes, kõikides asjades. Mida hoolikam sa oled, seda vähem teised sind märkavad- seda oli talle õpetatud juba maast madalast. Tähelepanu toob kaasa õnnetust. Suurim õnnetus on sattuda häbisse. Võib tekkida olukord, kus terve kollektiiv naerab üksiku indiviidi saamatuse üle, ja saamatusest suuremat häbi ei ole.
Noore poisikesena armastas Sidorov mängida konstruktoritega. Iial ei lõhkunud ta oma kokku pandud ehitisi ära, vaid hoidis neid kapis, klaasi taga. Mõnele üksikule soovijale näitas ta neid moodustisi asjalikul ilmel, ning asjast huvitatu pidi tundma piinlikkust oma emotsionaalse uudishimu ja saamatuse üle. Sirgudes meheks, tuli ta ära instituuti, et alustada inseneriõpinguid. Konstruktoritega mängida armastavale mehehakatisele ei ole huvitavamat ala kui munitsipaalüksuste kanalisatsioonitrasside projekteerimine. Just see oli Sidorovi eriala.
Ta mõtles parasjagu just pumbajaama konstruktsioonidele, kritseldades paberile erinevaid kujundeid ja üksikuid sõnu ja numbreid, kui uksele koputati. See oli Sidorovi jaoks üllatus. Tal ei olnud üliõpilaste seas sõpru. Ühiselamu administraator oli üks väheseid, kellega ta pikemalt vestelnud oli. See pikem vestlus kätkes endas ühiselamu eeskirjade üksikasjalikku lahkamist. Administraator, 65 aastane Jaroslav, kes kannab juba viimased 10 aastat peas üht ja sama kootud mütsi, hoolimata aasta- või kellaajast, kiitis Sidorovi hoolikuse eest ning ulatas talle võtmekimbu numbriga 214, mis oli barbaarsetest üliõpilastest puutumata jäänud tuba. Tuba on tõepoolest korralik- ei ühtegi posterit seinal ega saapataldade kraapejälgi maas. Aga nüüd on keegi ukse taga ja Sidorovil pole aimugi, kes see võiks olla.
Ta kõnnib äreval ilmel ukse taha, kulm kergelt kipras.
“Kes on?” küsib ta pisut malbevõitu rangusega.
“Torumees,” kõlab vastus.
Sidorov avab ukse.
Lävel seisab kartuli kujulise ninaga jässakas vanamees, tumesinised tunked seljas, alumiiniumist tööriistakast käes. Sidorovi ilme on asjalik:
“Saatekiri,” lausub ta külmalt.
“Ei noh,” alustab vanamees kähehäälselt. “Mul sealt alt see korrapidaja andis noh, et vaataksin veetsee...”
“Ilma saatekirjata te sisse ei saa!”
“Ei noh, mis nüüd, kuule poiss, ma...”
Torumehe käitumine on ebatavaliselt familiaarne. Tal puudub dokument sisenemaks ruumi number 214. Saatekiri või korraldus, millel peaks olema majandusjuhataja või administraatori allkiri!
Sidorov sulgeb ukse vanamehe nina ees. Ta on pisut häiritud sellises ebameeldivast vahejuhtumist ning püüab nüüd joonestamisega edasi tegeleda. Ent ukse taga seisev vanamees ei anna rahu.
“No poiss, kuule...Tee lahti noh, mul tead on siin kah tööpäeva lõpp...” hüüab vanamees ukse taga. Ja prõmmib rusikaga vastu ust nagu pöörane. See mõjub Sidorovile häirivalt.
“Kui teil dokumenti ei ole, kaduge minema!” käratab Sidorov.
“No ei ole, las ta nüüd olla, ma ainult veerand tundi,” kisab vanamees endise kangekaelsusega seal ukse taga.
Sidorov tunneb end häiritult. Ta ei saa rahulikult istudagi, kui teda niimoodi segatakse. Ja kui see vanamees kohe ära ei lähe, jääb Sidorovil joonestamiseks ettevalmistumata, ta satub häbisse ning saab halva hinde.
“Kaduge minema!” karjub Sidorov.
Vanamees ukse taga saab kurjaks. Ta kolistab midagi tööriistakastiga ja hakkab siis metalse esemega, ilmselt torutangidega vastu ust kolkima, ise karjudes “No kurrat! Poisinolk, tee lahti ja kohe!”.
See viib Sidorovil kopsu üle maksa ja ta sööstab hingeldades ukse poole, rebib selle lahti ning tõukab vanamehe pikali. Vanamees kukub armetult Sidorovi jalgade ette ning tööriistakastist pudeneb kõiksugu õlist leemendavaid esemeid. Ent sellest vaatepildist Sidorovile ei piisa. Kohemaid on ta vanamehel seljas ja taob toda rusikatega näkku ja pähe ja sinna, kuhu juhtub. Tema kõrvus viliseb ning silme ees on must. Mõne hetke pärast aga Sidorov ehmatab. Ta on sooritamas kuritegu, ta on tunginud kallale teisele kodanikule. Asjaolud asjaoludeks, ent juba võib ta olla ületanud hädakaitsepiirid. Ta tardub ning eemaldub. Lõõtsutades sulgub ta oma tuppa. Vanamees ajab end kobamisi püsti, korjab kodinad kokku ja kakerdab tasapisi alumisele korrusele. Kohe algabki öörahu.

***
Järgmise päeva hommikul istub Sidorov söökas ning lõpetab hommikusööki. Nagu alati, istub ta teistest eemal ning sööb kausi korralikult tühjaks. Korraga kõnetab teda keegi: “Üliõpilane Sidorov!”
Sidorov pöörab ümber ja näeb, et selja taga seisab dekaan Kargatsev, kelle kõrval tammub korrapidaja Jaroslav. Mõlemal on tõsine ilme näol, nii et head siit loota ei ole. Seda teab Sidorov esimesest silmapilgust. Ta kutsutakse kaasa.
“Tal ei olnud saatekirja!” ütleb Sidorov põhjenduseks dekaani küsimusele ning etteheitvale pilgule. Juba nad istuvadki dekaani kabinetis. Jaroslav on endast väljas ning vaatab maha.
“Kuid see ei andnud teile õigust teda rünnata!” hüüab dekaan.
“Ma ei rünnanud,” tõrjub Sidorov tagasi neid süüdistusi. “Ta...oli purjus. Ta kukkus.” “See on vale!” karjatab dekaan. “Siin...on Jaroslavi seletuskiri. Ta kuulis karjeid. Ning siin...Siin on teie isa kaebekiri...”
Sidorov võpatab. Midagi ei klapi. Tõepoolest, ilmselt on probleem laiem kui ta arvanud oli. Ilmselt ei seisne probleem vaid eileõhtuses vahejuhtumis... “Minu isa?”
“Teie isa!” kõmatab dekaan ning jääb Sidorovi krõllis pilgul jõllitama, pea kergelt viltu. Tema kriipsjas suuhoiak on täis etteheidet ja valu. Kas tõesti on Sidorov teinud midagi nõnda halba?
“Ma ei saa aru, millest te räägite! Mis puutub minu isa sellesse torumees Äkesse, kes ei esita nõutavaid dokumente ning püüab tungida minu ühiselamutuppa?! Kui temal on pretensioone antud juhtumi osas, palun tal kõigepealt tõestada oma huvi ning seotust sellega!”
Dekaan on üllatunud. Ta on tõesti üllatunud, ja seda kahel põhjusel. Esiteks on hämmastav, millise pateetikaga suudab see noormees end antud hetkel väljendada! Milline püha viha normatiividest kõrvalekaldumise suhtes! Ent milline arusaamatus, milline erakordne möödarääkimine....
“Sidorov! Torumees Äke, kellest me räägime, on teie isa.”
Sidorov kangestub. Pilk kivistub, keha tõmbub pingule, hing jääb kinni. Ta jõllitab enda ette, näost kahvatu. Torumees Äke on tema isa! Tema isa ei ole torumees Äke. Ei ole! Tema isa on torumees Sidorov!

“Minu isa ei ole torumees Äke! Ei ole! Minu isa on torumees Sidorov!”

“Kust te teate, et torumees Äke ei ole torumees Sidorov?”
“Dokument...” vakatab Sidorov vastuseks. Ta on lõksus. Ta ei vaadanud ega osanud ka küsida. Milline möödalaskmine. Nagu oodatud, on järgmine küsimus selline:
“Nägite te dokumenti?”
“Ei...” ohkab Sidorov. Ta on täiesti tönts ja röötsakil oma toolis. Jõud ja vastupanu on temast lahkunud. Ei näinudki dokumenti- see on kohutav möödalaskmine!
“Üliõpilane Sidorov!” lausub dekaan rangelt ja ametlikult. “Te olete instituudist välja heidetud vääritu käitumise tõttu. Siin on dokument, palun kirjutage sellele alla. Jaroslav aitab teil asjad kokku pakkida.”
Sidorov viskab ette antud paberile allkirja ning lahkub kabinetist Jaroslaviga koos. Ta on täiesti keeletu, enam mitte isegi vihane. Jaroslav, kartlik vanainimene, ei julge talle otsagi vaadata. Tal on noorest inimesest kahju veidi. Kuhu ta niimoodi läheb keset semestrit?! Pole peavarju ega toitu. Ja lahja olemisega on teine, kahvatu ja kiitsakas nagu piitsavars. Ning Jaroslavi peas tuksatab idee. Kui õige räägiks majandusjuhatajaga- võtku poiss tööle siiasamasse ühiselamusse. Kas poleks vahva- isa ja poeg käsikäes. Üks keerab torusid, teine vormistab korrektselt dokumente. Seda, mil viisil kõik juhtus, ei tea keegi. Ent kindel on, et Jaroslavi soov täitus. Mikhailenko ühiselamu torude eest kannavad hoolt endine üliõpilane Sidorov ning torumees Äke.