Oct 21, 2010

2.

„Pärast seda tardunud õhtupoolikut, kui hakiparved olid kirikuvaremetele kogunenud ja linna kattis kummaline summutatud vaikus, ja kui ma läbi selle vaikuse potisinise taeva taha, teispoole raskeid pilvi astusin, on elu siin linnas edasi hingitsenud nagu lagedaks põlenud väli. Öösiti liiguvad tänavatel jõugud tigedatest ja purjus inimestest, kes käratsevad, laamendavad ja otsivad endale ohvrit, kedagi sellist, kes oleks vähegi eristuv. Ja nende eest pole pääsu. Lukustad end oma korterisse ja kustutad valguse aga nemad tulevad su akna taha, nii et sa kuuled nende omavahelist jagelemist. Ja läbi seinte ja lae kuuled sa nende inisevat häält, mis vaikib kohe, kui sa end liigutada söandad. Ööd on siin jubedad, isegi taevas ei ole enam asu. Valguskahurid pommitavad nüüd öötaevasse võikaid kiiri ja eemalt vaadates näib nagu üks hiiglaslik silm oleks põrgukatlast välja vahtimas. Ja mürisevad masinad kihutavad mööda väikeseid tänavaid ringi igal ööl, justkui kestaks siin öine komandanditund. Hommikul näed, et kõik tänavaääred on paksult autosid täis pargitud. Väikesed tänavad on autodest ummistunud, õhk on saastunud ja jõe lõhn on taandunud oma sängi sügavusse.“

Selline kiri saabus siia linna ja ootas mind ühel neist öödest, kui mu pilk oli klammerdunud taevasse ja kõik, mis vähegi maha langes, sai mulle koheselt kuuldavaks. Läbi kurva sõnumi kostusid eemalt Helga õrnad puudutused, mis rändasid jälgi maha jätmata mööda rannaliiva kaugele lõunasse. Pimedusest kostuv õrn kohin kattis siis kõik, minu pea langes aeglaselt longu ja mu näost voolas tänavakividele kuuvalgust ja tõrva.

1 Comments:

Anonymous jaam said...

se on ju v hea

7:46 PM  

Post a Comment

<< Home