TRÜHVLID

Silmitse neid, mu hing, nad on tõepoolest võikad!
Charles Baudelaire; "Pimedad"

***
Tol valgel suveööl oli õhk nii lämbe, otsekui tiine kastani- ja sireliõitest. Taevas helendas kangekaelselt, sest päike varitses seal kusagil horisondi lähedal, ning ähvardas iga hetk tõusta. Niiskete linnamüüride varjus oli veidikenegi kergem hingata, ma ootasin Sind seal, otse sinu akna all. Ja alati sel kuul ilmusid Sa minu ette õhetaval jumekal palgel, Sinu rind liikus hingamise taktis, Sa näisid kui marmorist tehtud. Ja Sa kandsid sirelite värvi kleite, Sa isegi lõhnasid nagu sirelid... Kõndisime vaikides mööda munakivisillutisi, kuulates üksikuid kaugusest kostvaid helisid ning iseenese samme. Sinu kingakontsad klõbisesid vastu kumeraid munakive... Tol valgel suveööl peatusime ühes peenes trühvlikohvikus, mis asus ühes vanalinna sisehoovis, kuhu pääses kangialuse kaudu. Kohviku ette olid toodud lauad ja toolid, mis paiknesidki nõnda lohakalt kuid romantiliselt otse munakivisel maapinnal. Laudadel olid vahalõhna eritavad küünlad, õhus heljus lummavalt küps kohvilõhn; me istusime ning kuulasime viiuldajat ja pianisti, kes mängisid dekadentlikult sürrealistlikke meloodiaid, mis olid kohati nõnda morbiidsed, et ma jäin põnevusega jälgima sinna sisehoovi avanevaid aknaid. Majad olid räämas ja aknatagused tundusid tühjad, pimedad. Ometi olid akendel kardinad ees, millest võis järeldada, et keegi sealpool siiski elab. Kujutasin ette eraklikke poeete ja kunstnikke, kes elavad mõnes sellises mahajäetud korteris ning käivad all trühvlikohvikus söömas. Kindlasti piisab neile vaid ühest trühvlist päevas, sest see üllas maiuspala ei rikasta ainult keha, vaid ka vaimu. Veel kujutasin ma ette vampiire, kes on hüljanud oma kunagised korterid, ja asunud elama pööningutel, et peituda päevavalguse eest, ent hämaruse saabudes avada silmad ja tõusta katuste kohale.
Kui ma oma pilgu akendelt langetasin, märkasin ma maja ust, mis oli vahepeal avanenud. Enne oli ta kinni mis kinni. Ka ukse vahelt vaatas minu poole pimedus, totaalne tühjus, mis tundus olevat nii tihke, et võinuks omada väge avada või liigutada kõike. Hetkeks välgatasid mu mõtteis Sina; ma vaatasin su poole, ent nägin Sind hoopis muusikuid jälgimas- jah, Sinule ei olnudki silma hakanud need aknad ja see uks. Korraga ma tajusin, et keegi seisab otse minu kõrval.
Nägin kaht last seismas ja minu otsa vahtimas. Nad tundusid kahvatud selle sünge sisehoovi hämaruses, ja luukõhnad. Nägin nende seljas kaltse, nende pikki kondiseid käsi, mis hoidsid metallist kopsikuid sõrmede vahel; nende silmi, mis särasid kohvikuakendest paistvast valgusest.Üks neist sirutas välja oma käe koos kopsikuga- minu suunas. Instinktiivselt ma müksasin Sind ja ütlesin “vaata”. Sa võpatasid ja hüüdsid peaaegu kiljatades “appi, kust need veel välja ilmusid?”. Vaatasid mulle otsa, ka mina jõllitasin Sind, ignoreerides täielikult kahte näljast last, kes minult raha või toitu küsisid.

“Ma ei tea,” vastasin ma täiesti harjumuspärasel maneeril, istudes jalg üle põlve. Tundsin, kuidas see “ma ei tea” vormis minu näoilme jälestusväärselt ignorantseks ja kergemeelseks, samas selliseks kodanlikult “ainuõigeks”. See mina, kes ma olin harjunud olema, vähemalt seltskonnas olles, tekitas minus sedavõrd suure jälkustunde, et ma tõmbusin näost higiseks. Kuid ikka ei kadunud mu näost see totter ilme- üles tõstetud kulmud, “leebe pilk” risti läbi ülemise prilliraami, pooleldi naeratlev irve näos.
Vaatasin lapsi, nad ikka veel vaatasid meid. Üks neist küsis eriskummaliselt vaiksel häälel “vabandage, kas te saate meile söögiraha anda?”. Mul hakkas valus, irve taandus näost.
“Issand jumal!” katkestasid Sa minu mõtteselge hetke. “Minge ära! Minge äära!” Kõik toimus nii kiiresti, et ma ei saanud sõnagi suust välja. Ja Sa hüüdsid nii kõva häälega, et seda kuulsid ka teised kohvikulised, ning hakkasid jõllitama. Kostus hääli... Siis aga nägin, et ülevalt, pimedast aknast, mis oli praokile läinud, vaatas keegi alla. Ma ei näinud palju selles hämaruses, aga umbkaudu oli see keskealine naine, kõhn ja nõrgaks jäänud, kergelt kortsuline, tumedapäine. Ta hüüdis poolsosinal, ärritunud ent nõrgal häälel: “Tulge tagasi! Poisid! Tulge tagasi!!”
Märgates, et tema hüüdeid olid kuulnud ka kohvikulised, sattus ta ilmselgesse piinlikkusesse, jäi paugupealt vait, vaatas meid ja noogutas alandlikult. Enne akna kinnitõmbamist viipas veel poistele käega ja nõksutas pead. Siis oli ta kadunud. Äsja minu kõrval seisnud lapsed hakkasid ukse poole liikuma, samas ikka veel lootusrikkalt meie poole vaadeldes. Enam ei olnud mul mahti sinu poole vaadata. Minu käsi haaras mu hõlma alla rahakoti järele, ent siis tundsin ma Sinu puudutust, sinu vaenulikku mükset.
“Mida sa ometi teed? Annad raha või? Neile kaltsudele!” ütlesid sa põlgaval toonil. Lapsed kuulsid seda, nende näoilme muutus süüdlaslikuks või häbitundvaks. Mõelda vaid, kui sa pead juba kümne aastaselt iseenda ja oma pere pärast häbi tundma pelgalt seetõttu, et sa tahad süüa. Et sa oled vaene! Ma, loll, ei puutunudki oma rahakotti aga siiski ütlesin Sulle, et need on ju lapsed ja nad on näljas. Sa ebalesid põlguse ja järeleandmise vahel. Vaatasid neid hetke kaastundliku pilguga, ent see pilk sarnanes pigem sellele, millega vaadatakse pidalitõbiseid. “No võtke!” hüüdsid sa. Ma keerasin pea ja nägin lähenemas lapsi. Seejärel märkasin, et Sa olid tõstnud meie taldriku trühvlitega, ning ulatasid selle lastele. Taldrikul oli üks chilli trühvel, kaks Amaretto ning üks Düsseldorfi trühvel. Need on täiesti tarbetud maiused, ehkki käsitsi tehtud ja hirmkallid. Lapsed noppisid need kommikesed ükshaaval üles. Nende näoilmes võis näha leevendust. Või isegi aupaklikkust, aga kindlasti tänu. “Aitäh!” ütlesid nad, ja kõndisid kombekalt majja. Vaatasin üles ja nägin, et keskealine naine oli seda kõike klaasi tagant jälginud. Vaatasin talle otsa, ta vaatas mulle otsa. Vaatas mind natuke aega ja eemaldus siis pimedusse. Vaatasin Sulle otsa. Mul oli nii valus ja nii piinlik, teisalt jälle heameel, et Sina, kes sa nii kalgilt võisid käituda, osutusid ikkagi filantroobiks. Ma ei osanud seisukohta võtta, sest üks osa minust tahtis tormata sisse sellest uksest ja anda sellele õnnetule perekonnale kogu raha, mis mul rahakotis oli. Teine osa imetles aga Sind, selle õhtu romantikat, milles oli osa ka traagikal ja ootamatul andestusel. “Sa oled hea!” pidin ma sulle ütlema läbi mingi tundmatu sunni. Sa ei öelnud midagi. Hoopis palusid mul uued trühvlid osta ja taldriku välja vahetada, sest laste käed olid olnud räpased. Leti ees seistes ja uusi trühvleid välja valides tabasin ma end mõttelt, et kas tõesti saab neljast trühvlist söönuks?!