MAAVÄLISE OLENDI ARRETEERIMINE

Mungur, kõrge laubaga maaväline olend, seisab kangestunult keset novembrikuiselt halli ja raagus aedlinna hoovi. Tema teravpunane nahkrüü, millel on küljes igasuguseid rihmu, juhtmeid ja pulte, paistab sellisel foonil sadade meetrite kaugusele. Seisab kangestunult ühe lagunenud kasvuhoone kõrval, ümberringi on raagus õunapuud, mõni trööstitu põõsas, hallikaspruun jääkirmes maapind. Ta nägu läigib justkui higist- tegelikult on see tema korpusest õhkuva soojuse ning külma idaeuroopa kliima reaktsioon. Kaugemalt kostub automüra.

„Tulevad!” käib Muguri peast laserkiirena läbi palavikuline mõte.
Samal ajal peatub (mõtle närviliselt: peatub) hoovi värava ees valge Volga, mille uks avaneb-sulgub (mõtle peavalutekitavalt: avaneb-sulgub-avaneb-sulgub) närvilise kiirusega. Ebainimlikult järskude ja kiirete liigutustega läheneb valges nahkrüüst olend, kelle nägu ei ole võimalik mõista.

Eemalt kostub pidurikrigin. Naaberhoov on raagus puude tõttu läbipaistev ja selle ees peatub valge Volga, mille uks avaneb-sulgub (mõtle peavalutekitavalt: avaneb-sulgub-avaneb-sulgub) närvilise kiirusega. Sealt astub välja justkui liiga sissetungivalt järsu liigutusega olend, kes kannab valget nahkrüüd ja kelle nägu ei ole võimalik mõista.

„Tulevad!” läbistab Munguri pead mõte nagu laserkiir.
Lasermõtted hakkavad liikuma jadas: tulevad-tulevad, tulevad-tulevad-tulevad-tulevad.
Monotoonse häälega mõtted läbistavad vaikust, neid on peaaegu võimalik kuulda. Ümberringi on haudvaikus, audiovisuaalne rahu sai rikutud kahe olendi liikumisest Munguri suunas.

Mungur näeb lähenevaid olendeid. Tammub ühe koha peal, vaadates ringi, keerleb ühe koha peal.

Olendid saabuvad Munguri kõrvale ja jäävad liikumatult seisma. Mööduvad sekundid.
„Tulevad!” purustab Mungur vaikuse päriselt. „Tulevad! Tulevad!”
Ta hakkab tammuma ühe koha peal, vaadates ringi, keereldes.
„Kas sa püüad põgeneda!” küsib üks valgetest olenditest tehnilise häälega.
„Ei!” kostub kiire vastus Munguri suust veel enne, kui lõppes esitatud küsimus.
„Me viime su kaasa!” ütleb üks olend inimesesarnase häälega.
Haaratakse Munguri kätest, viiakse Volgasse.

Algab sõit tohutul kiirusel mööda pikka sirget maanteed. Sõidukid püsivad üksteise kannul ühemeetrise pikivahega. Keset kõige kõledamat asfalteeritud tühermaad peatuvad sõidukid äkitselt. Nende ees laiub üüratu masin, midagi maja ja kosmoselaeva vahepealset. Olendid eskordivad Munguri sellesse masinasse, jättes ta üksinda suurde, valgesse ja igast küljest kumavasse tuppa. Kostub tasast undamist, masinate õrna heli. Peagi avaneb uks. Sisse astub hallipäine valge kitliga mees, kergelt habetunud, prillid ninal. Teda saadab pika kaelaga, pikka kasvu sileda nahaga mustasilmne naissoost isik, kes ei räägi sõnagi, vaid toob hallipäisele mehele ratastel sõitva tugitooli. Järgnevalt veereb uksest sisse ratastel sõitev laud, mille peal on kuhi erinevate toimikutega. Siis lahkub naissoost isik ning Mungur ja hallipäine mees jäävad kahekesi. Hallipäine mees istub oma tugitoolis, vaatab terasel pilgul Mungurile otsa, jääb korra mõttesse ja urgitseb hajameelselt oma kitlitaskust välja paki suitsu. Süütab ühe sigareti, tõmbab sügava mahvi ja laseb suitsul nina kaudu välja voolata.
„Mnjah, me oleme teid jälginud!” ütleb hallipäine mees ootamatult kiiresti.
Mungur vaikib liikumatul ilmel.
„Me oleme teid… jälginud!” ütleb hallipäine mees, taaskord tõdedes öeldut.
Mungur vaikib.
„Dimitri Dubljov!” tutvustab end hallpea. „Professor selles instituudis!”
„Mungur vaikib.
Vaikus kestab. Hallipäine mees tõuseb toolilt ja hakkab ringi kõndima. Vaatab enda ette maha ja pahvib suitsu, hõõrub käega habet. Siis nõjatub laua vastu ja vaatab Mungurile väga kavalal pilgul läbi silmade otse kuklasse.
„Te olete tulnukas!” lausub hallpea väga ametlikul toonil. Tema pilk on muutunud tõsiseks. Munguri nägu läigib nagu surnul. Tema silmamunad liiguvad aeglaselt ühelt poolt teisele ja siis tagasi.
„Ma…” alustab Mungur, viivitab hetke ja lisab: „Ma olen… tulnukas!”
„Me tahame teada, kus on teie kaaslased ja laev?!” küsib hallpea väga kiiresti, sõbralikumalt.
Munguri huuled värisevad, ta näib olevat segaduses. Hallpea hakkab liikuma edasi-tagasi, süüdates järjekordse sigareti just siis, kui Mungur avab huuled, et öelda:
„Ma olen minu kaaslased ja laev. Ma olen….”