Oct 31, 2011

Tume auk

Puu langeb. Suur ja tugev nimetu puu. Aga känd on juured sügavale maa sisse ajanud ja seisab kindlalt oma kohal nagu kalju. Hea küll. Mul on labidas, saag ja kirves. Kaevan üles maad, et pääseda juurteni. Ja neid ma siis raiun ja saen, kisun välja voolusängist. Nad jäävad samblale lebama nagu oimetud vihmaussid, aeglaselt liigutavad seal oma teravat koonu. Kisun välja kõik juured, neist on tekkinud juba terve uimaselt vonklev hunnik. Kännu kandepind on kadunud, avastan ma võiduka rõõmuga. Ühe tugeva jalahoobiga löön ma ta uppi ja näen, et puust on järele jäänud vaid üks tume auk. Mõni üksik väljakiskumata juurik vaid vaatab sealt välja. Istun tüvele. Mis sa siis olid? Mänd, kuusk? Kask, haavapuu? Pärn või tamm? Ei seda mina enam teada saa, oma nime võtsid sa endaga kaasa! Ohkan ja vajun mõttesse – me elame suurelt ja kasvame võimsaks, siis ühel päeval jääb meist järele vaid üks tume auk, ja keegi ei mäleta isegi me nime! Tõusen ja kõnnin ladva suunas, et laasima hakata. Võtan kirve… aga mida ma näen?! Ladvaoksad on end sügavale maa sisse ajanud ja ajavad edasigi veel! Jämedamad maasse suubuvad oksad on hakanud juba tüve liigutama. See käib esiti küljelt küljele, aga siis hakkab terve puulatv maa sisse ära kaduma ja tirib tüve päriselt püsti. Mõne hetke pärast seisab mu ees ilma ladvata puu, võimas nagu sammas.

2 Comments:

Anonymous Anonymous said...

Noormees!
Kuusk ei murdu, vaid langeb juuri kaasa kiskudes, botaaniline juurestiku eripära. Latvapidi maasse kasvab paju. Minge tuulutage ennast vahelduseks pärismetsas.

12:41 AM  
Blogger tanel said...

kus sa kuuske nägid? kas sa mul kirvest käes ei näinud? huvitav küll, millega ma siis laasima tahtsin hakata? aga selles on sul õigus, et mets vajab tuulutamist.

7:54 AM  

Post a Comment

<< Home