VEEUPUTUS

m ö l d e r

Ma täpselt ei teagi, millise bussi peale ma astusin. Järsku hakkas koledal kombel sadama ja nii ma mõtlesingi hüpata suvalise ettejuhtuva bussi peale, mis liiguks enamvähem Annelinna suunas. Ma ei pannud tähelegi, et buss oli täiesti inimtühi. Seal kunagise teenindusmaja ees ta seisis. Mina istusin kõige viimasele istmereale ja vaatasin, kuidas tohutu veetulv voogas mööda Riia mäge alla jõe poole. Taevas, mis vahetult enne sadu oli peaaegu mustaks värvunud, helendas nüüd eespool. Inimesed olid tänavatelt õhku haihtunud. Bussi mootor käivitati ja uksed sulgusid. Algas aeglane sõit, mis kulges ilma peatusteta üle silla, mäest üles. Passisin apaatselt tühju tänavaid, kus valitses vaid äge vihmasadu, muidu täielik tühjus ja vaikus. Valgus oli kummaline väljas, selline sinakas-kuldne, mis tekitas õreduse rindu. Õunapuud, mis kandsid küpseid raskeid vilju, olid lookas raskete piiskade all. Nii oli see igas aias, mis mulle silma hakkas. Pärnapuudelt oli vihm lahti peksnud üksikuid oksi- neid vedeles kõikjal, kõnni- ja sõiduteedel.

Pärast Narva maantee kruusaaukudest möödumist keeras buss paremale, lennuvälja poole. Alles siis hakkasin ma mõtlema, et mis toimub! Minu teada ei liigu selles suunas ükski bussiliin. Nõukogude sõjalennuväli Raadil- see on üks kõle ja hüljatud koht. Kord lapsena sai sinna jalgrattaga sõidetud aga teiselt poolt- mööda Rõõmu teed. Mäletan lagedat ja kõledat tühermaad, siin-seal vedelemas roostetanud okastraadihunnikud, üksikud paneelid ja mingid sammaldunud metallikolakad. Lapsena tekitas see paik minus veidrat värinat, nii nagu ikka mõjuvad kõik põnevad, salapärased ja müstilised asjad.

Siin ma nüüd olen- istun bussi tagaistmel ja sõidan lennuväljale. Ärevus tabab mind rindu nagu noatera. Tõusen oma istmelt ja üritan vajutada punast nuppu käepidemel. Bussijuhi kabiini kõrval süttib „STOP“ märk. Aga muud midagi ei juhtugi. Vajutan uuesti punast nuppu. „STOP“ märk süttib aga buss ei peatu. Samas sobilikke kohti siin peatumiseks ju on. Ma ei mõista, mis toimub. Tõusen oma istmelt ja jalutan bussijuhi kabiini poole. Juba eemalt näen ma bussijuhi karvaseid käsi ja peeglist paistab bussijuhi hõre ja poolkiilakas laup. Lähenen kabiinile veelgi ja alustan juhi pole pöördumist, kui märkan, et rooli taga istub…minu vanaonu. Minu vanaonu, kes suri üle kümne aasta tagasi. Olen temast palju mõelnud, vanu aegu tagasi nutnud, mis siis, et ma ei olnud temaga kuigivõrd lähedane. Tema suri just sellel suvel, mis minu jaoks kõige ilusam oli. Ja nüüdseks on möödunud see aeg, see suvi ja läinud on ka tema. Mingil viisil on lihtsam taga nutta kadunukest kui aega, millest üsna vähe on meelde jäänud. Mäletan onu matuseid. Nägin teda kirstus lamamas. Samast päevast mäletan päikest, suuri viljapõlde ja Volga taksot, mis meid linnast maale viis. Mäletan takso lõhna. Ja peiesid mäletan. Lauas istumist, vanaema pisaraid oma venna pärast. Ja ongi kõik. Aga elusana mäletan ma oma vanaonu ka. Ta oli töökas ja tõsine, külvas ja kündis, koguaeg oli millegagi ametis. Tema nimi oli Mölder. Mölder Karv. Aga nüüd näen ma teda enda ees bussi juhtimas, rooli keeramas. Vatine tuimus katab mu keha nagu ämblikuvõrk. Olukord tundub nagu unenägu, samas olen ma ärkvel. Võin end näpistada, võin end lüüa- ma tunnen kõike ja olen täie teadvuse juures. Mölder ei pane mind tähele. Kähar põskhabe, punase-pruuni-musta-valge-halli ruuduline kulunud särk seljas, käised üles kääritud- ta on selline nagu ta ikka oli. Keerab rooli ja vahepeal nuusatab nina kaudu. Vaatab teraval pilgul peeglitesse ja teeb oma tööd nagu kord ja kohus.

„Mölder?“ küsin viimaks ettevaatlikult. Tema ei pane mind aga tähele. Bussi mootor müriseb, kojamehed käivad edasi-tagasi. Mölder nuusatab läbi nina ja vaatab tähelepanelikult sõiduteed, roolib ja asjatab vahepeal mingite keeruliste nuppude- või küljeaknaga.

„Mölder?“ küsin ma veelkord, kõvema häälega. Ta ei tee väljagi. „Mölder!“ karjatan ma päris kõvasti. Ikka ei miskit. Ta oleks nagu viirastus, nagu robot või vahakuju. Katsun teda käega- nagu päris inimene. Kisun teda riietest- ikka ta ei reageeri. Ei lase end minust sugugi häirida. Nüüd satun ma paanikasse. Midagi on ikka väga, väga valesti!

„Kuuled sa mind?! Kas kuuled?“ karjun ma vanaonule ja raputan teda. Ka buss rapub vahepeal. Mu väike kuivetunud vanaonu on niigi üsna räsitud olemisega, pealegi veel surnud juba kaua aega tagasi. Mul hakkab hale. Paar aastat tagasi nägin ma teda unes. See oli imelik uni, just selline, mis jääb kauaks painama. Uneski oli Mölder surnud aga ikkagi elas veel. Ta elas ühe vana jändriku puu sees. Seal ta istus ja mina olin ta üles otsinud, et temalt midagi küsida. Ta istus mu ees toolil, ma vaatasin teda just selle pilguga, et ta on juba kaua surnud olnud, ent siiski võtab ta ennast kokku, et mulle nõu anda. Ta oli üleni sammaldunud, ta oligi justkui samblast, hallist põdrasamblast tehtud. Aga tal oli säilinud tema enda nägu ja tal olid silmad. Heatahtlikud inimese silmad. Ta oli aeglane, vaevu hingas ta. Seedis kaua seda, mida ma temalt polnud veel päridagi jõudnud. Ja vastas mulle kummalisel häälel. See oli selline… mägra hääl, pooleldi mökitamine, pooleldi röhkimine. Nüüd seisan ma siin bussis ja vaatan oma vanaonu, kes on täiesti elus aga elaks justkui mingis paralleel-dimensioonis, mida võib näha aga milles ei saa osaleda. Istun armatuurlauale ja vaatan teda. Vaatan, mis juhtub, ootan ja mõtlen. Mul ei ole kiiret mitte kuskile. Surnud vanaonuga kohtumine tähendab midagi olulist ja mul on piisavalt oidu peas, et lasta juhtuda sellel, mis juhtuma peab.

Aeg tiksub, kilomeetrid voolavad kärestikulise asfaldijõena bussi alt läbi. Sadu on lakanud. Potisinised pilved püsivad liikumatult kuskil lääne pool, idast aga paistab juba sinist taevastki. Õhtutunnid lähenevad aga meie siin sõidame mööda tühja maanteed, mille olemasolust mul iialgi aimu pole olnud. See algas sealtsamast Narva maanteelt ja kulges läbi lennuvälja otse ida suunas. Ümberringi on tühjad viljapõllud või üles küntud kartulipõllud, madalad sood ja kuldsed metsatukad võimsate kaskedega. Algab pime mets ja asfalttee saab otsa, porine kruusatee kulgeb läbi tihnikute nagu tunnel. Bussis on hämar. Vaatan Möldrit justkui kahtlustades, et näen hämaras tema silmi punaste sütena hõõgumas nagu kurivaimul. Aga tema silmad on aukus. Kas tõesti on kuri end temast eemale hoidnud?! Ja siis lõpeb mets ja algab lõputu lagendik. Eespool on näha tuttavat alleed ja tuttavaid maju, tuttavat talu, kus möödusid paljud mu lapsepõlve suved. Möldri enda talu, mis praeguseks on juba ammu müüdud, ümber ehitatud, maha põletatud. Siit bussist ma aga näen oma lapsepõlvest tuttavat vaadet. Alle vahel jalutavad haned, põllul kargleb keti otsas käheda häälega hall Laika, kes oli vana koer juba siis, kui mina olin alles seitsme aastane. Näen valgust paistmas talu akendest. Ja õuel oleks näha justkui liikumist. Buss ei peatu, kuid sõidab üsnagi aeglaselt ja Möldri näole langeb vihmajärgset valgust, mille alt paistab tema kerge naeratus. Kruusatee aukudesse on kogunenud vihmavesi, mis peegeldab sinist taevast. Mölder naeratab nii, et ma korraks näen tema hambaid. Siis vahetab ta käiku, nuusatab läbi nina ja ma näen, et tema silmad on umbes samasugused nagu minul.

SALAJANE AED

Oma salajases aias käin ma selle suve kõige palavamatel päevadel ikka mängimas. Vanade kõdunenud puumajade, roostes plekk-garaazhide ja viltuste aedade vahel asub minu väike paradiis. Minu ühiskond, kuningriik. Seda valvavad äärtest ja igast väiksemastki nurgast käharad vanad õunapuud ja neile väärikuses sugugi mitte alla jäävad kirsipuud. Võite ette kujutada, milline siin kevadel on. Mai alguses, kui mind esimest korda siia kisti, oli siin silmipimestavalt valge. Võttis aega, et harjuda. Valgust tuleb omandada, see tähendab, hingata, neelata, sisse lasta tasapisi, väikestes kogustes. Siis ei jookse valgus sinu eest ära. Siis ei lähe valgus valedesse kohtadesse sinu sees. Tuleb kuulata rütmi. Ürgset rütmi. Ja see ei ole mitte mingisugune esoteeriline umbluu või fantastika! Jää korraks vait ja sa kuuled, kuidas su oma kehas tiksub justkui kell. Seesama süda, mille löömisega kõik nii harjunud on. Kuula oma südamerütmi ja siis kuula seda tumedat tühja fooni, mis asub selle taga. See on baas, millele võid julgelt astuda, et siis tõeliselt käima õppida.
Mina olin juba ammu lasknud end triivida võõrastesse paikadesse, andmata endale aru, milliste sügavuste, milliste tundmatute väljade kohal ma parasjagu hõljusin. Vaatlesin taevast ja sinetavat vetepinda, muretult nagu tuules liuglev kajakas. Tõusin laineharjadele, et siis mõnuga alla laskuda ja jälle tõusta, jälle laskuda. Hallutsineerisin külluslikest randadest, mis mind kaugustes, vaid väikeste inimeste poolt välja mõeldud ahistavates kaugustes ootavad. Aga pidevalt tundsin, kuidas merepõhi minust allpool oma mustendavas elutus sügavikus mind enesesse kisub. Liikumine ja painlikkus, lainetel lõbutsemine üles-alla- kõik näis toimivat. Trajektoorid muutusid väheldasteks nii et ma arugi ei saanud. Elavuses eneses peitus vangistus, mis haaras mind oma limaste kombitsatega, kiskus mind vägivaldselt õuduslikku paralüüsi. Ja nii ma kangestusin valkjaks limaseks tombuks surmsoolase surnud süviku kohal. Kuidagi loksusin ma madalasse, solgisesse ja sooja keskkonda suure räpase linna keskel, mille rentslid said minu maandumislavaks "suurest elumere seiklusest". Kõige jälgim saast, tripperi mädavoolusest, oksest, soolehaigustest ja kõhuparasiitidest koosnev hakklihamasinast läbi aetud löga- nii võib kokku võtta selle, mis mööda mu kodurentsleid igapäevaselt voolas. Ja siis sattusin ma ühtäkki siia. Samm sammu haaval, kõndides vaid selles suunas, mis mulle kõige hingeomasem ja südamelähedasem tundus. Selleks on mul idakaar, kui ise seljaga lääne poole olen.

Saladuste aed. Tohutud karikakraväljad, tuhanded pojengid ja lõputud seljandikud muinasjutulõhnaliste põõsasroosidega. Floksid, hüatsindid, iirised. Kõike kasvab siin. Valged roosid, roosad roosid, punased roosid. Ja nende kõigi keskel, kiviktaimla keskpaigas sirguvad mustad, täiesti ronkmustad roosid, justkui mälujälg minu sisemuses. Iga päev leian ma endale siit aiast mõne meelepärase mängukaaslase. Mis iganes mul aga pähe tuleb. Kui vaid soovite- keset suve lumikellukesed? Pole küsimust! Või siis tsillad, millest mõeldes täitub kogu rind kadunud kevadete nutuga ja eesootavate kevadete väljakannatamatu igatsusega, mis rõhub ja ahistab just nii nagu paratamatuse ja kaduva äratundmine, selle päralejõudmine. Koguneb nagu vihm pilvedes ja siis kärgatab kõu! Valgus! Selliste pilvede taga on alati valgus. Kui see pärale jõuab, on vihm kadunud ja järele on jäänud märjad lombid asfaldiaukudes, osoon õhus, kergem hingamine.

Meelespead! Meelespead! Miks nad mulle niiväga meeldivad!? Suur, võimas ja pealiskaudne maailm, ajades taga oma kõrgeid ideaale, ülekullatud roose ja paabulinnu sulist pikitud bukette, tormab nagu kari metsikuid elevante oma eesmärkide poole. Keegi ei pane tähele, et nemad on alati olnud olemas, et nemad on alati olnud seal, valmis, sinu jaoks. Oodanud ja jälginud sind alates su sünnist! Ja kui sa natukenegi vaadata suvatsed, siis sa näed, et nad vaatavad sind oma taevasiniste silmadega ja ütlevad "ära mind kunagi ära unusta".

Aegajalt tõmbub mu keha valudest krampi ja ma varisen kokku, kasvõi siiasamasse, nende meelespeade ette. Ma nutan kibedalt ja väänlen. "Palun andeks, ema, palun andeks, ema!". Ema ei olegi mul kunagi olnud. Vaatan aia kohal paistvat keskpäeva päikest. Lapsena pidasingi teda oma emaks. Kas nüüdki?

Aegajalt satub siia külalisi. Siia, minu koju, minu väikesesse paradiisi, siia minu saladuse keskele. Aegajalt tuleb siia lapsi lähemast elutuna näivast ümbruskonnast. Neid on väikeseid ja räpaseid, tublisid ja painajalikult asjalikke, kaebaja-tüüpi väikseid väärakaid, ja siis selliseid veidikene küpsenuid. Siin käib üks noormees, umbes 12 aastane. Väike räpane väikevend käe kõrval. Nad tulevad siia justkui oleks neil selleks mingi enesestmõistetav õigus. Nad saabuvad siia nagu oodatud külalised, oma vastiku egotsentrilise enesekindlusega. "Tere, ma olen noor ja mul on kõik ees- aga see aed siin, see aed, kus viibimiseks mul enesestmõistetav õigus on, jääb üheks ilusaks lapsepõlvemälestuseks paljude teiste keskel!". Ma tahan karjuda! Ma tahan purustada! Nõnda torman ma aia kõige kaugematesse nurkadesse, kus kasvavad läbimatud tihnikud metsvaarikatest. Seal ma siis laman keset vihmausse ja üraskeid, libedaid ja jälke sajajalgseid. Laman ja ootan, et see vägivaldne päev kord lõppeks ja saabuks kuuvalge öö, mis lubaks mul taaskord suudelda musta roosi, taaskord puudutada roosade pojengide täidlaseid õisi. Segamatult, inimväärselt! Just sel viisil nagu on minule ette nähtud kõige selle eest, mis ma läbi olen teinud. Ma tõepoolest usun, et olen midagi sellist ära teeninud!

Ja siis ikkagi saabub üks jälestusväärne üllatus. Ettearvamatu ebaõiglus ja vägivald minu tundliku meele kallal. Ühel õhtusel tunnil, kui ma olen pärast pikka läbimõtlemist ja mitmekülgset kaalutlemist saavutanud usalduse, et võin just sel korral tulla välja oma pelgupaigast enne kesköise kuu taevasse kerkimist, taban ma ühe häbematu noore organismi seismas otse minu teel rooside juurde. Seal ta on- nagu hernehirmutis või põdra sarvedest pooltühjaks rapitud noor kuusk! Võigas ja värdjalik, oi kurat, olgu neetud kogu maailm oma väärtustega, mis teevad elu elamisväärseks! Ühe pika hüppega olen selle luise nooruki pikali paisanud, ahmin oma huultega ahnelt tema kõrvu ja kaela, hõõrudes oma teravate habemetüügastega marraskile tema piimahabemes põsed. Hirm on teda rabanud sedavõrd, et tema organism ja teadvus on shokis. Tema kõrist ei pääse peale vilisevate hingetõmmete välja mitte midagi. Ahmin tema õhku ahmivaid huuli, koolnukangestuses keelt ja rohusööja siledat hambarida enda suhu, kistes alla tema teksapükse, aluspükse, isegi tema genitaalpiirkonna pehmet õrna karvkattega nahka kisun ma oma küünistega tema küljest lahti. Mina ei tee häält, tema ei tee häält. Me püherdame maas, litsudes oma selgade ja puusade all hoolimatult laiaks terved põõsatäied pojenge. Keeran teda enda ees risti-rästi, rullin teda edasi-tagasi justkui oma tabatud saagiga mängiv kaslane. Hakkan teda tasapisi mäluma, närima. Hammustan teda reie sisekülje ülaosast, sellest pehmest kohast, mille kõrval ripuvad tema hatused, spetsiifilist higilõhna eritavad genitaalid. Hammustan teda tugevasti ja rebin temast välja tükke liha, rasvkoe ja nahaga. Vahepeal pean temaga jälle mängima- siis ma hellitan teda näost, võibolla isegi rahuldan oma seksuaalseid tunge mingil moel. Mind kontrollib loodus- muld, taimed, õhk, taevas ja füüsikaseadused. Ma mängin oma ohvriga senikaua kuni temast jäävad järele vaid verised tükid luud ja liha, mille külge on kleepunud paks kord mulda. Ma tõstan iga tüki hammastega üles ja vean siis aia kaugemasse nurka, sinna oma pelgupaika metsvaarikate vahel. Tükkhaaval viin ma sissetungija spetsiaalselt kaevatud aukudesse. Mätsin maapinna siledaks ja kõvaks, lõõtsutan pisut. Torman siis tiiru peale oma aiale, ronin ühe vanaldase õunapuu latva ja üürgan raevukalt taevas särava täiskuu poole. Kui mõnes sellekandi tühjas puumajas juhtub keegi elutsema ja parasjagu kuulma minu hirmuäratavat üürgamist, kaovad tal kohe kindlasti peast igasugused mõtted seada kord oma sammud aeda. Minu koju, minu salajasse kantsi!