Sep 7, 2012

Liftis
Ma ei tea, kuidas me sinna trepikotta sattusime. Küllap astusime välja seitsmenda korruse korterist, minu vanast kodust, mis nüüd oli vaid tühi, pimedaks jäänud kest. Kogu see linnak oli pime ja tühi. Oli oimukohti tuimestavalt kuuvalge öö. Selles majas, terves selles linnakus ei tohtinud liikuda peale meie mitte üksainus hing. Aga ometigi kostusid kellegi treppe mööda lähenevad sammud. Kajavad põntsatused kellegi hüpetest, mis olid kahtlemata meie poole suunatud. Ootasime parasjagu lifti, selle maja hinge, minu vana sõpra. Kui palju ma selle liftiga lapsena rääkisin! Lohutasin teda tema üksinduses, talviti võtsin kinda käest ja soojendasin oma peopesaga tema külma nukrat seina. Sammud ja hüpped aina lähenesid. See mõjus meile mõlemale halvavalt. Ei tähendanud need sammud midagi head! Me vaatasime vaid teineteisele otsa, julgemata midagi küsida. Sealtsamast, nurgatagant kostus põntsatus. Salapärane läheneja oli nüüd kohale jõudnud. Aga lift juba avas uksed ja tema seest valgus pimedusse sooja kollast valgust. Ma astusin lifti aga sina olid küllap juba soolasambaks tardunud, takerdusid oma sammus, ja ma tõmbasin su endaga kaasa. Olime mõlemad valguses, ent see valgus oli ikka veel pimedusele avatud. Kiiresti, kiiresti tuli vajutada nupule, et uksed sulguksid. Valisin esimese korruse, väljapääsu, ja uksed hakkasid sulguma. Pimedus kahanes. Ent siis juhtuski see, mida kõige rohkem kartsin. Toore jõuga, juba peaaegu sulgunud uste vahelt, tungis lifti üks väike tüdruk. Uksed tema järel sulgusid, lift seisis. Ta oli päris väike, heleda täpilise kleidi ja heledate põlvikutega tüdruk. Jalas olid tal valged lastekingad, ta ulatus mulle vaid puusadeni. Tema nägu ei olnud näha. Heledad, kuldsed juuksed olid tal üsna ebaloomulikul moel näo ette langenud, see mõjus mulle võikalt. Tüdruk seisis liikumatult meie ees. Läksin endast täiesti välja ja tõukasin tüdruku vastu lifti ust. "Mida sa siit tahad? Mida sa siin teed?" karjusin hüsteeriliselt. Tüdruk ei liigutanud end eriti ja vaikis pisut, enne kui ütles: "Ah, jäin mingisse kordiaalsusesse kinni ja üritan nüüd sellest üle saada!".