AUGUSTIKUU SALADUS

Augustikuu tõi endaga lämbed ilmad ja suured rünkpilved. Taevas justkui kiskus algul veidi kõrgemaks aga pääsuke lendab juba nädal aega madalal. Mootorrattaga sõites võib tunda raskeid putukaid põrkumas vastu kiivriklaasi. Parmud hammustavad valusasti, sääski on aga vähe. Hein on juba ammu tehtud, juulikuu kõrvetav päike on niidetud väljad ära pleegitanud. Sinna on aga siginenud hulgaliselt rästikuid. Vastik ussisugu, millest tuleb eemale hoida.
Sõidan tihti oma vana Java mootorrattaga mööda kruusast teed, mis lookleb üle Lõuna-Eesti kuppelmaastiku. Iga mäe otsas on tihe kuusemets, igas lagedamas nõos on väike järvesilm. Järved on siin mudased ja sügavad, tumeda veega, kalda äärest kinni kasvanud. Sellistes järvedes mu onu salavõrgud sees. Mina oma külgkorvi-motikaga käin neid välja võtmas. Suurjärve ääres on onu paat, väiksemates järvedes pole paati vaja. Tuleb vaid natuke aega spinningut loopida õigesse kohta, et võrgujupp endaga kaldale tirida. Kala püüda on mulle alati meeldinud, seepärast võtsingi ma selle ülesande endale. Suitsuahi töötab pidevalt, sest mitu korda nädalas tassin ma koju priskeid linaskeid ja kokresid, vahel suuri ahvenaid ja jämedaid angerjaid. Veel meeldivad mulle need kalalkäigu retked iseenesest. Sõita üksi oma mootorrattaga mööda teid, kus peaaegu kunagi ei ole teisi liiklejaid. Palavuse tõttu on mul seljas ainult lühikesed püksid ja muud ei midagi. Maal olles käin terve suve paljajalu ja püüan võimalikult looduslähedane olla. Päike on mu pruuniks päevitanud, tumedad veidi lokkis juuksed on heledaks pleekinud. Olen sitke ja reibas, õnnelik selle üle. Ja kui ma istun oma tsiklil ja sõidan mööda tolmavat kruusateed, tundes enda vastu puhuvat tuult, valdab mind kirjeldamatu vabadusetunne. Võtan kiivri peast, lasen higiseks tõmbunud näol ja juustel tuulduda, õhetada. Panen silmad kinni, võtan käed pidemelt ja langen, lihtsalt langen...

Tänavune suvi on minu jaoks aga eriline, vägagi eriline. Ja eriliseks muutus see alles nädal aega tagasi ühel päeval, millest alates pole miski enam endine. Ei minu sees ega vist ka minu ümber. Mul on saladus, millest tahaksin teile jutustada. See saladus tekitab minus vastakaid tundeid. Ühest küljest olen kui joobunud ja armunud, teisalt tunnen, et seestun iga hetkega üha enam ja enam. Kõige talumatum on see, et hoian oma saladust vaka all. Ei räägi kellelegi, ehkki niiväga tahaks. Või kas ikka tahaks?! Ma ei tea. Igatahes on mul ka hirm. Ma ei tea, mis minuga toimub. Ühel päeval otsustasin hakata uusi, senitundmatuid kalakohti otsima. Teadsin, et onu talu lähedaste metsade taga asub soo, millest voolab läbi üks jõgi. Samuti pidi seal olema hulganisti jõesonne ja väikeseid järvesilmi. Sõitsin oma mootorrattaga nii kaugele kui sai. Roopasse sõidetud metsatee lõppes kilomeetri kaugusel onu talust ja vastu vaatas tihe võsa. Võtsin kaasa koti võrguga ja asusin raginal läbi võsa teele. Murdsin end läbi tihedast padrikust, kõndisin pimedas jahedas kuusikus ja jõudsingi lõpuks soo servale. Soo oli madal ja avar, väikeseid mände ja kasekesi täis. Maapind õõtsus jalge all aga ma juba aimasin, et eemal see jõesäng asub. Mõne aja pärast leidsingi selle üles. Jõgi oli viis meetrit lai, suhteliselt kiire voolu- ja tumeda veega. Nägin kohe ära, et võrkudega ei ole seal midagi teha, tuleb tuua kas mõrd või põhjaõnged. Samas aga otsustasin vaadata ringi, ehk kannatab selle võrgujupi mõnda järvesilma sokutada. Hakkasin kõndima. Aeg oli juba veidi õhtupoolne, tundsin spetsiifilist jõe lõhna, milles oli omajagu kargust. Järsku hakkas mulle silma midagi veidrat. Jõe ääres maas vedeles justkui mingi suur plastikaatkott, hele. Või siis purjeriie või telk. Midagi sellist. Kõndisin selle eseme poole ja mida lähemale ma jõudsin, seda enam hakkas mulle tunduma, et tegemist on inimesega. Kiirendasin sammu, hüppasin üle mätaste ja heinatuttide, jõudes lõpuks kohale. Ja seal ma vaatasin ja nägin, et minu ees lamab noore tütarlapse laip, valge kleit seljas. Minu ehmatus oli tohutu. Veri tarretas mu näkku, süda peksis. Ma polnud iialgi näinud noore inimese surnukeha, saati veel nõnda ilusa tüdruku oma. Aga siin ta lamas, näost kahvatu, sinised silmad kergelt lahti, suu natuke paokil. Ta tundus olevat värske, samas justkui tehislik. Nii nagu surnud ikka tunduvad olevat. Ma ei teadnud, mida teha. Pista jooksu, minna teatama, et leidsin laiba?! Või vedada laip endaga ühes, sest nagunii peavad politseinikud koos minuga siia kõndima. Vähendaksin jalvaeva... Ei. Ei ole hea mõte. Parem las jääb siia. Ja ehk on parem, kui ma ei teatagi kuhugi?! Hakatakse kahtlustama, tuleb jamasid. Jätan laiba siia, küll keegi teine leiab üles. Võibolla juba kuu aja pärast leiavad marjulised ta üles. Sellised mõtted käisid mu peast läbi.
Pöörasin end ümber ja hakkasin kiirel sammul tuldud teed mööda ära minema. Kõndisin ja kõndisin, teekond tundus pikk. Miski justkui painas mind, ma teadsin küll, mis see oli. Ikkagi see laip. See tüdruk. Justnimelt- tüdruk. Olen alati naiste suhtes võõristav olnud, ja see ei tähenda, et mind naised ei huvitaks. Vastupidi, niiväga huvitavad nad mind. Aga ma lihtsalt ei julge murda oma asjalikku loomust. Kardan jääda häbisse või ma ei teagi, mida ma tegelikult kardan. Aga see, kes seal lamab, on tüdruk. Mis temaga juhtus? Miks ta surnud on? Painajalikud mõtted läbistasid mu pead ja ma pöörasin end närviliselt ümber ja jooksin tagasi, surnud tüdruku suunas.
Seal ta lamas- justkui nukk oli ta. Õrn, kahvatu, kuidagi sügisene. Ja täiesti surnud. Nägin tema õhukese kleidiriide all turritavaid prinke rindu, tema puusi, jalgu. Aga see kõik oli surnud. Kas tõesti siis on surm ihade lõpp? Või on ihaluse objekti moondumine minu ihade lõpp?! See ilu, mis seal lamas, oli määratud roiskumisele. Kõdunemisele. Ja see idee kurvastas, samas ka erutas mind. Kui kummaline! Nähes ilu, unustame me surma. Justnagu lillede hurmava lõhna joovastuses kaotame me ajataju, elutaju. Sama tunne haaras mind aga siis, kui ma vaatasin seda surnud tüdrukut. Olin juba lapsepõlves kogenud selliseid tundeid. Siis aga ei ihaldanud ma naise ilu ega midagi sellist. Ihade alged olid minus olemas, mina aga suunasin nad ebakonkreetsete objektide vastu. Justnagu taibates, mida ma tegelikult sihin, armusin ma ära ühte nartsissi. Päris tõsiselt. Kõndisin ühel kevadel suures lilleaias, just nii nagu kõnnib inimene oma elukevadel teiste, ilusate inimeste vahel, ja otsib sealt endale õiget. Ja mina otsisin teiste lillede vahelt just seda õiget, kellesse armuda. Ja sealt ta paistis- just selline nagu ta peakski olema. Ta ei tohtinud esile kerkida ega ka mitte tahaplaanile jääda. Ta pidi olema lihtne ja armas. Ja seal teiste nartsisside seas oligi üks. Vaatasin teda eemalt, vaatasin ja armusin. Siis lähenesin, sirutasin käe. Silitasin teda. See oli see esimene puudutus, mida kõik armujad nii kaua ootavad. Ma nuusutasin teda, joobusin. Mitu päeva käisin ma tema juures kastekannuga, hoolitsedes tema eest. Vaadates teda. Tema oli lill ja mina inimene. Ma animeerisin ta lõksus olevaks printsessiks, maailma kõige ilusamaks kaunitariks, kes on saatuse tahtel lill. Ja seega mina olin tema avastaja, päästja. Ma võisin temaga teha kõike. Absoluutselt kõike, mida ma iganes soovisin. Ohjaa! Kired vallandusid minus, ma murdsin selle nartsissi pooleldi nuttes ära, tõstes ta peremehelikult oma nina alla. Vaatasin neid õielehti, ikka veel värskeid õielehti. Mõte, et nüüdsest on see ilu suunatud hävimisele, erutas mind. Ma tahtsin näha suremise metamorfoose, ma tahtsin näha seda, et ma tegelikult ka suudan selle imeilusa nartsissi muuta põrmuks. Loobumise traagika painas mind, ma kaevasin ta maa sisse. Ajasin mulla peale ja käisin teda mitu päeva järjest vaatamas, püüdes leida lagunemise tunnuseid. Süümepiinadega segamini tegin ma seda kõike. Ja nartsiss laguneski ära. Kui erutav see oli...
Tol augustikuisel õhtul lamas minu ees aga tüdruk, kes meenutas mulle seda nartsissi. Mina leidsin tema ja minul oli õigus temaga ette võtta asju... Puudutasin tema põske. Tal olid naiselikud näojooned, justnagu joonistatud. Ovaalsed põsesarnad, kergelt täidlased, heleroosad huuled. Suured silmad, pikad ripsmed. Puudutasin tema nina, mis oli väike ja väga ilusti proportsioonis kõige muuga. Sealsamas, minu käeulatuses olid tema rinnad, tema puusad, jalad, jalgade vahe... Oo, ei! Mida ma teen!? Mu südametunnistus oli tugevalt mõjutatud kristlusest, ehkki ma polnud iial uskunud midagi. Aga ka mitteuskumine oli mõjutatud sellest, mida ma ei uskunud. Ja nõnda turgataski mulle tõde, et surnute teotamine on pühaduse teotamine. See mõte koputas mulle vastu selga ja mu selg tõmbus külmaks, kananahk tuli ihule. Otsustasin minna koju ja unustada see kõik.
Öösel ei tulnud mul und. Mõtted keerlesid tolle tüdruku ümber. Mina vähkresin voodis, tundes kord külma-, kord kuumalaineid üle oma keha voogamas. Kargasin püsti, avasin välisukse ja istusin trepile. Väljas oli pime augustikuine öö, tähed särasid. Tähti oli meeletult palju ja paistis täiskuu. Ma kujutasin ette, kuidas surnud tüdruku keha kuuvalguses kumab. Kuidas tema pooleldi lahtistest silmadest peegelduvad tähed. Tema tardunud pilk vaatab lõpmatusse universumisse. Sinna, kuhu on läinud tema hing. Tundsin end halvasti oma räpase iharuse pärast. Mõtlesin, et kindlasti sel ööl vaatab tema hing ülevalt oma keha. Oma armsat keha, mis on elanud ettemääratust vähem. Tema hing teab, mis on ettemääratus. Tema hing teab kõike, ja andestab. Ent kas ta andestab ka minule?
Järgmisel hommikul sõitsin ma otsejoones sohu. Tüdruk lamas endiselt seal ja minu öine paanika ja piin tundus olevat kui halb unenägu. Nüüd teadsin ma kindlalt, et pean selle ilusa keha eest hoolt kandma. Nii nagu peab. Ma teadsin, et keha tuleb maha matta ja unustada. Päike praadis tugevalt keset sood, kärbsed lendasid. Augustikuu on mädakuu, kõik rikneb kergemini kui muidu. Teadsin seda. Seepärast tõstsin neiu enda kätele ja viisin ta jahedasse, hämarasse kuusikusse. Tema keha oli pisut tardunud ent mitte kivikõva. Kuusikus asetasin ta pehmele samblale ja vaatasin teda seal. Hämaras metsas, tumerohelise sambla taustal mõjus tema helendav kuma väga erootiliselt. Ma erutusin sellest. Sambla lõhn tekitas kummalise intiimse tunde. Ma tõmbasin keelega üle tüdruku huulte. Need olid pehmed, jahedad. Ma tõstsin tema kleidi üles. Selle all olid pitsilised aluspüksid. Tema rinnad olid võrratud. Niburõngad olid suured ja heleroosad, peaaegu, et naha karva. Tõmbasin alla tema aluspüksid, mille all oli see, mida ma polnud kunagi õieti näinud. Ja selle kohal oli väike, heledatest karvadest ruuduke. Mul avanes võimalus, nii rumalas olukorras, aga siiski avanes. Kohe? Nüüd? Siinsamas? Proovida? Oo, ei! Oo, ei! Tulge mulle appi, takistage mind!! Tõstsin tema jalad üles, need ei paindunud eriti hästi. Vaatasin ainiti seda suguelundit, ja tundsin, et ma ei suuda enam taltsutada ennast. Tõmbasin maha oma püksid, mille all miski juba õige kaua oli turritanud. Sealsamas, tema kõrval tegin ma oma ihadele kiire lõpu, suunates oma ejakulatsiooni joa neiu jalgade vahele. Mu nägu tuksles, olin ilmselt üleni punane nagu vähk. Hingeldasin raskelt, olles ehmunud keset sellist metsavaikust, sest minu sees käis kõva karjumine ja lärm, täielik oigamine, pöörane orgia. Õhku jäi väheseks. Vaatasin üles- kuuselatvade vahelt paistis hägune taevas. Valgus justkui kadus kuhugi. Raske madalrõhkkond rusus minu õhetavat keha. Vaatasin enda ümber- ei kärbseid, ei sääski, hämarus ja vaikus. Tüdruku ilme oli tardunud, selline nagu ennegi. Ma viskusin pikali ja uinusin.
Ma ei tea, kaua ma seal magasin, igatahes, kui ma ärkasin, olin ma läbimärg. Ümberringi oli pime, vihma sadas ladinal, vahepeal müristas ja lõi välku. Nõnda siis vallanduski kaua vindunud äike. Surnud tüdruk mu kõrval oli läbimärg. Haarasin ta endale sülle ja kandsin ta eemal asuvasse tuulemurdu, mahalangenud kuuse varjavate okste alla. Nähtavus oli halb ja ma ei hakanud koju minema. Olin kogu öö ärkvel, sukeldunud iseenda sügavustesse.
Hommiku saabudes lakkas vihm. Taevas läks selgeks, kuskilt ilmus udu. Oli hulga jahedam kui enne. September andis endast märku vist. Kõndisin mööda metsarada kodu poole, ümberringi saatis mind linnulaul, kusagil huikas õõnetuvi ja täristas rähn. Ma olin öö veetnud laibaga, ma olin suudelnud surnut. Osoonist pulbitsev õhk tegi mu mõtted selgeks ja ma justkui puhastusin mingist mürgist.
Järgmistel päevadel püüdsin ma metsas toimunut unustada. Tegin talutöid, lõhkusin puid, viisin võrke sisse. Toas olles kuulasin muusikat, lugesin mõnda raamatut. Tegin plaane ärasõiduks. Siis ikkagi hakkas mind paeluma metsas lamav tõsiasi. Minu väikene saladus, minu iha. Ma olin värske ja kosunud, end saunas puhtaks pesnud. Tema seal metsas oli aga endine. Ma siiski läksin vaatama.
Pidin ikka tükk aega otsima seda tuulemurdu, kuhu ma ta viisin. Seal, raskete kuuseokste varjus ta lamaski. Just sellisena nagu ta oli minu mälupildis. Helevalge kleit seljas, paljajalu. Blondid, kergelt lainelised juuksed laiali. Istusin tema kõrvale ja vaatasin teda.

Järgneb...