Dec 14, 2009

1.

Hirmuäratavalt tumedaks tõmbunud taeva vahelt immitseb veidi kahvatut, kummalise varjundiga päikesevalgust, mis paneb Toomkiriku punakaspruunid varemed sametiselt kumama. Varemed on nagu mäe otsa kerkinud iidne devoniaegne loss, milles elavad vana ürgmere asukad, keda justkui polekski iialgi olemas olnud. Kaljunukkidele, st varemetele on laskunud hiiglaslik hakiparv, mis hämaruse saabumise ajal linna kohal surmasõlmi tegi. Nüüd redutavad nad liikumatult, justkui ootaksid nad midagi, justkui kuulaksid nad seda imelikku vaikust, mis ümberringi on tekkinud. Sest selle potisiniseks tõmbunud taeva all on ühes hämarusega tekkinud sume vaikus nagu on puuõõnsusesse peidetud linnupesas. Varemete taga on üks taevaäär leekides. Üks väiksem hakk kõõritab üle puulatvade ja üle linna kaugele sünge silmapiiri taha ja kui tema pilku lähemalt silmitseda, kui seda tõepoolest vaadata, avaneb sealt aken, kuhu võib siseneda. Ma olen alati tahtnud niimoodi ära kaduda. Ja nüüd ma lõpuks siis kadusingi. Õige pea hakkan ma rääkima sellest, kuidas siin on.

Dec 6, 2009

Tee peal kõnnib üks valgustamata inimene,
vaadake ette:
seal kõnnib valgustamata inimene.
Vaadake kõik!