Oct 21, 2010

2.

„Pärast seda tardunud õhtupoolikut, kui hakiparved olid kirikuvaremetele kogunenud ja linna kattis kummaline summutatud vaikus, ja kui ma läbi selle vaikuse potisinise taeva taha, teispoole raskeid pilvi astusin, on elu siin linnas edasi hingitsenud nagu lagedaks põlenud väli. Öösiti liiguvad tänavatel jõugud tigedatest ja purjus inimestest, kes käratsevad, laamendavad ja otsivad endale ohvrit, kedagi sellist, kes oleks vähegi eristuv. Ja nende eest pole pääsu. Lukustad end oma korterisse ja kustutad valguse aga nemad tulevad su akna taha, nii et sa kuuled nende omavahelist jagelemist. Ja läbi seinte ja lae kuuled sa nende inisevat häält, mis vaikib kohe, kui sa end liigutada söandad. Ööd on siin jubedad, isegi taevas ei ole enam asu. Valguskahurid pommitavad nüüd öötaevasse võikaid kiiri ja eemalt vaadates näib nagu üks hiiglaslik silm oleks põrgukatlast välja vahtimas. Ja mürisevad masinad kihutavad mööda väikeseid tänavaid ringi igal ööl, justkui kestaks siin öine komandanditund. Hommikul näed, et kõik tänavaääred on paksult autosid täis pargitud. Väikesed tänavad on autodest ummistunud, õhk on saastunud ja jõe lõhn on taandunud oma sängi sügavusse.“

Selline kiri saabus siia linna ja ootas mind ühel neist öödest, kui mu pilk oli klammerdunud taevasse ja kõik, mis vähegi maha langes, sai mulle koheselt kuuldavaks. Läbi kurva sõnumi kostusid eemalt Helga õrnad puudutused, mis rändasid jälgi maha jätmata mööda rannaliiva kaugele lõunasse. Pimedusest kostuv õrn kohin kattis siis kõik, minu pea langes aeglaselt longu ja mu näost voolas tänavakividele kuuvalgust ja tõrva.

Oct 10, 2010

KALATIIK

Maalin üksinduses ja rahus, segamata, maalin ürgkala… Maalin ärevas keskkonnas, mind häiritakse, segatakse, vingutakse, halb koguneb minusse ja ühtegi kala ei ole tiigis, veepind väreleb tühjalt. Jään üksi, kogun end… ja suured valge suuga ahmivad kalad tulevad minu juurde mind ahmima.

TÜDRUK JA TIIK

Tüdruk mängib tiigi ääres. Tiigi vesi on sogane, läbipaistmatu ja tardunud. See pole tüdrukul esimene kord tiigi ääres mängida, ta on käinud siin nii mõnelgi korral. Seekord hakkab aga tiik temaga rääkima. „Väike tüdruk, tule minu sisse! Tule minu sisse, väike tüdruk! Väike tüdruk! Tule minu sisse! Tule minu sisse! Väike tüdruk! Väike tüdruk! Väike tüdruk!“. Tüdruku toa aknast paistab tiik. Kui ta vahel öösiti üles ärkab ja aknast välja vaatab, hakkab tiik teda kohe hõikama.

TIIK ÜKSINDA

Ei tohi tiigile selga keerata, ei tohi tiiki üksinda jätta. Kui jätad, hakkab see oma külma valge suuga õhku ahmima ja mitte alt üles, vaid ülalt alla: nii segi suudab ta maailma lüüa ja rapsida.

NOVEMBER

November hiilis läbi kõledate raagus metsade nagu õel tundmatu kiskja, kel hambad irevil, ja puhus maamullast lõhnavad põllud jäisesse tardumusse. Saabusid rängad pimedad ööd ja hommikuhallad, saabusid ka päikeselised süütukesed päevad, mil kogu ilmaruum naeratavat näis. Tiik jäätus ära, öösiti ei hõikunud ta enam tüdrukut taga. Vahel kostus aga kraanikausi äravoolutorust kellegi kauge korin, justkui ripuks teiselpool vanaldast torustikku hiiglaslik näljane magu.

VARESEPESA

Tiigi ümber kasvavad puud, peamiselt pärnad, mis sügisel kiiresti raagu jäävad. Ühe pärna otsas on suur varesepesa, harali ja rägune. Novembrikuus, esimeste külmadega kooruvad selles pesas väikesed sinised varesepojad. Oma veristest kestadest tulevad nad ilmale selle halli taeva alla, kust langeb teravat kirmet. Luunja sigala hais immitseb läbi Rahumäe kalmistu. Maailm on tardunud. Paar korda nad kraaksatavad metalsel toonil, ent siis katab neid juba esimene lumi.