ABSOLUTELY FABULOUS

Mis on naiste paradiis?

Oo! Pariis! Pariis!

Ta avas baarikapi tammepuust ukse ja võttis sealt välja pudeli konjakit X.O. Ta avas korgi ja valas meile klaasidesse. Ta võttis laualt karbikese ja avas selle. Sigarid, kas soovite?! Ja teenijanna küsis, kas soove on. Siis jättis meid omavahele. Milline oivaline õhtupoolik! Õhtupoolik luksuses ja glamuuris. Me ei vaja suurejoonelisi pidusid, kus keegi üksteist ei tunne ja kus lokkab ükskõiksus ning naerab pealiskaudsus. Silmade vetepind peegeldab kirja; suurt räpast vale, mis kappab trügimislainetel ja mida kannustab ahnus. Aga meie oleme täiesti võrratud!
“Giovanni! Kus on Giovanni!”
“Parfüümimees! Võlur! Lõhnakuningas!”
“Vana Giovanni! Kus ta küll on? Ütle, Giovanni, kus on Giovanni!”
“Oh, Giovanni! Kui ma isegi teaks!”

Giovanni pani käed näole ja hakkas nutma. Ma võtsin rinnataskust tema kingitud roosa siidise taskuräti ja ulatasin talle.
“Oh, Giovanni, sa oled nii hooliv!”
“Sa oled võrratu! Absoluutselt võrratu!”
“Ma ütlen sulle saladuse: ära usalda rätseppa!”
“Oh, Giovanni. Ma tänan sind!”
Samal ajal avanes uks ja sisse tormas madam Giorgio. Tema järel hulk imekauneid modelle. Giovanni tõusis püsti, pisaratest tema palgel said shampanjatilgad, sest keegi avas pudeli. See oli Giselle! Kellegi naine, kuulus kirjanik. Ta küsis, kas me õhtul ballile tuleme.
“Oh, Giselle…”
“Aga loomulikult!”
“Siis riietuge valgesse!”
Ja meie päevadest said kenakesed poeemid proosas. Aga natuke hiljem. Giselle ja madam Giorgio istusid kõrvuti nahksohval. Nad silitasid ja kiitsid teineteist:
“Oh, mu arm!”
“Mu veetlev kauniduse õis!”
“Me oleme parimad!”
“Absoluutselt võrratud!”
“Täiesti!”
“PANGE MUUSIKA VAIKSEMAKS!”

Sest modellid mängitasid 21 sajandi moodsaimat heliaparatuuri- Pet Shop Boys.
“Kas me lõpetame beluuga, või…meil on ju veel suitsulõhet ja neid mereelukaid!”
“Oh, mida iganes, mu arm!”
“Siis lõpetame beluuga!”
“Siberi katk!”
“Oh kui hirmus!”
“Mu mees käis ka Moskvas!”
“Mehed! Issand!”
“Kohutav!”
“Aga nad on seal kõik nii vaesed. Siberi katk tapab. Ja kogu aeg kuulavad kedagi poolakat Tarkovskit ja naudivad väga palju vodkat"
“Siberi?”
“Ida Siberi!”
“Kui õudne!”
Keegi ütles vahele veel, et tal on seal sõpru...

***
Giovanni esimene poeg läks hukka. Esimene poeg esimesest abielust. Abielust Luigiga. Luigi oli kena noor mees- valged hambad, suured musklid. Ta oli ajateenija. Giovanni nägi neid marssimas. Ta sõitis neist mööda. Sõitis oma Bentleyga. Ta laskis sohvril kohe peatuda, tormas välja ja kohe Luigile kaela.
“Võta mind!” karjus ta.
“Jah,” ütles Luigi. Sest ta ei osanud muud öelda. Ta ei teadnud. Ei tõsiasja, ei tõsiasju, ei fakti ega fakte. Ta ei teadnud maailma asju. Ta oli kirjaoskamatu.
Nad abiellusid. Ja lapsendasid väikese söesilmse somaalia poisi. Esimene poeg esimesest abielust. Luigi ei olnud järjekindel. Luigi oli tormakas. Ta ei oleks tohtinud New Yorki sõita. Ta ei oleks tohtinud selle suure fotograafi stuudiosse minna. Nad on elajad. Nad võtsid Luigi. Giovanni murdus.
Giovanni pühib pisaraid, kui Giovannist räägib. Ja ütleb mulle:
“Kas tead Giovanni…”
Somaalia poisi nimi oli Dhunga Bah- ta läks hukka. Must sõjakas veri vist. Kohe, kui Luigi kadus, hakkas ta köhima. See oli kaks nädalat pärast seda, kui Giovanni Luigit kohtas. Kolmandal nädalal poiss juba suri. Giovanni viidi mentaalsesse institutsiooni.
Nende abielu oli lõhki. Särav ja lühike abielu. Ja poiss surnud. Köhis. Arst käis ja ütles, et haigla. "Ei iial!" ütles Giovanni.
“Giovanni…Aga kas tõesti ei ole armastus jääv?” küsin.
“Oh…”
Giovanni teine abielu. Ta oli taastunud. Armid olid paranenud. Möödunud oli kaks aastat, ta julges jälle USA-sse minna. Hollywood. Elisabeth Taylor. Giovanni parim sõbranna. Ta viis Giovanni kokku Johniga. Millise Johniga? Ma ei saa öelda, ta haavub, kui ütlen. John on praegu abielus Davidiga ja elab Nice`s.
Giovanni ja John olid hiilgav paar. Nagu martiinikokteil. Nagu siidsukk ja nahksaabas. Nagu Giovanni käed vastu minu tuharaid. Oh, Giovanni, oh.
“Kas sinu armastus mu vastu on piisavalt tuline?”
Giovanni ei vasta. Tema hingetõmbed on sügavad ja värisevad. Tema käed tõmbavad laiali minu tuharad, oh, tema käed on soojad, minu kleidisaba all.
Avaneb toretsev tsirkus. Areenil on moekunstnikud. Puurides on modellid. Alasti. Nagu inimkond. Inimkond on alasti, moekunstnik riides. Aga publikut pole näha.
Puuridel on nimed, puuridel on märgid. Et inimene eristuks. Mitte ainult! Et inimese osad esile tõuseksid! Sinu tuharad, Giovanni. Sinu huuled, Giovanni.
Chanel, Dior, Lagerfeld, Givenchy, Gaultier, kallis, nimed, nimed, nimed, nimed.

"Giovanni!" "Võta mind alasti!"
Harpers, Tatler, English Vogue, American Vogue, French Vogue, kallis, nimed, nimed, nimed.
"Giovanni!" Aga meie. Oleme riides. Alati. Ka alasti olles oleme riides. Ja riides olles alasti. Moekunstnik on homogeenne. Homo Sapiens. Giovanni. Giovanni Versace.