Sep 15, 2010

Keegi Helga, meile tuntud kui kõikehõlmav, jalutab siin öösiti rannas ringi, küünal käes, küllap palavatest päevadest vihmajanune või kuutõves tardunud ööde tulest.

Siia on kokku voolanud kõike, vaime õhkuvaid, rändavaid varje, mis öösiti vilguvad siinsetel rasketel randadel, kus me elame ja oleme seni, kuni meist saavad lubjakivisambad. Säärased pärani, sinipunased tombud, mille sees on pisikesed taevasse vahtivad aknad. Aknad selle päeva algainesse.

Kuu paistab küünlavalgel, selle kesksuve küünal selle kesksuve mälestuseks, mis nii roheline oli. Kuu lõõmab tagasi oma ööd ja liigub taevas nagu siinsete aedade kahekordne. Öine lõõtsutav leek valgus tänavaile, selle kuma paistis ka kivistel majaseintel. See oli vedel kuuvalgus, mida loputati korstnatest mööda vihmaveetorusid alla rentslitesse.

Ja siis korraga saabus varahommik, kui õhk randadel muda imes juba. Kuumuse vahel öö hõõgu ikka kohtab, kui tühjusest tuleb valge kogu, mis pole enam pime. Ta põuapalavikus kummardab, majaseintel värv praguneb ja värvitoon äratab tubaderea maja sisemuses. Toad ju jahtusid öö tahmases käes ja tolmus. Tubade hingamine haigutab jälle hinge neil, kes unes kannavad päeva ja öösiti roomavad joodist lõhnavatel randadel kuni kuutuli kustub mere taha.

Valge kogu valgub üle närbunud müüride ja seisab kõrkjate ees. Põrmugi on tema see, kes rändab. Tema pimedusest tulnud peas süttivad valged lõhnad. Kes tunneb muskust ja jääb selle igavuse termi, selle armastuse akent pole mitte olemaski olnud ja ei ole tuult ning tema vaheldust pole vormitud. Taas öö toob vaikselt kamprit linna, nurgatoas süttib pimedus, milles eelmisel ööl keegi veel mädanes. Ei suuda mõte haarata seda sündivat aknarida, mis vahepeal maha salatud. See rida pikeneb pikkamisi ja raugeb iseenda sees, seal merelammu poolses otsas.

See öö on mulle hingeliselt lähedal, kus kuum heljub ja temas voolab kogunev vihm mööda rentsleid tagasi korstnatesse ja nendest taeva. Nii kangestub üks ehitis, siis teine. Hinged siis on vee peal, taeva leek sureb ja kaldapõõsaste lõhn on värskendav, mida ta päeval pole. Läbi varjude neeldub seisev vesi olematuse taha, kõik aknad linnas on pimedad- teab see, keda valged valgustanud, nad on korraga kuumad ja nende majades on päev.