SALAJANE AED

Oma salajases aias käin ma selle suve kõige palavamatel päevadel ikka mängimas. Vanade kõdunenud puumajade, roostes plekk-garaazhide ja viltuste aedade vahel asub minu väike paradiis. Minu ühiskond, kuningriik. Seda valvavad äärtest ja igast väiksemastki nurgast käharad vanad õunapuud ja neile väärikuses sugugi mitte alla jäävad kirsipuud. Võite ette kujutada, milline siin kevadel on. Mai alguses, kui mind esimest korda siia kisti, oli siin silmipimestavalt valge. Võttis aega, et harjuda. Valgust tuleb omandada, see tähendab, hingata, neelata, sisse lasta tasapisi, väikestes kogustes. Siis ei jookse valgus sinu eest ära. Siis ei lähe valgus valedesse kohtadesse sinu sees. Tuleb kuulata rütmi. Ürgset rütmi. Ja see ei ole mitte mingisugune esoteeriline umbluu või fantastika! Jää korraks vait ja sa kuuled, kuidas su oma kehas tiksub justkui kell. Seesama süda, mille löömisega kõik nii harjunud on. Kuula oma südamerütmi ja siis kuula seda tumedat tühja fooni, mis asub selle taga. See on baas, millele võid julgelt astuda, et siis tõeliselt käima õppida.
Mina olin juba ammu lasknud end triivida võõrastesse paikadesse, andmata endale aru, milliste sügavuste, milliste tundmatute väljade kohal ma parasjagu hõljusin. Vaatlesin taevast ja sinetavat vetepinda, muretult nagu tuules liuglev kajakas. Tõusin laineharjadele, et siis mõnuga alla laskuda ja jälle tõusta, jälle laskuda. Hallutsineerisin külluslikest randadest, mis mind kaugustes, vaid väikeste inimeste poolt välja mõeldud ahistavates kaugustes ootavad. Aga pidevalt tundsin, kuidas merepõhi minust allpool oma mustendavas elutus sügavikus mind enesesse kisub. Liikumine ja painlikkus, lainetel lõbutsemine üles-alla- kõik näis toimivat. Trajektoorid muutusid väheldasteks nii et ma arugi ei saanud. Elavuses eneses peitus vangistus, mis haaras mind oma limaste kombitsatega, kiskus mind vägivaldselt õuduslikku paralüüsi. Ja nii ma kangestusin valkjaks limaseks tombuks surmsoolase surnud süviku kohal. Kuidagi loksusin ma madalasse, solgisesse ja sooja keskkonda suure räpase linna keskel, mille rentslid said minu maandumislavaks "suurest elumere seiklusest". Kõige jälgim saast, tripperi mädavoolusest, oksest, soolehaigustest ja kõhuparasiitidest koosnev hakklihamasinast läbi aetud löga- nii võib kokku võtta selle, mis mööda mu kodurentsleid igapäevaselt voolas. Ja siis sattusin ma ühtäkki siia. Samm sammu haaval, kõndides vaid selles suunas, mis mulle kõige hingeomasem ja südamelähedasem tundus. Selleks on mul idakaar, kui ise seljaga lääne poole olen.

Saladuste aed. Tohutud karikakraväljad, tuhanded pojengid ja lõputud seljandikud muinasjutulõhnaliste põõsasroosidega. Floksid, hüatsindid, iirised. Kõike kasvab siin. Valged roosid, roosad roosid, punased roosid. Ja nende kõigi keskel, kiviktaimla keskpaigas sirguvad mustad, täiesti ronkmustad roosid, justkui mälujälg minu sisemuses. Iga päev leian ma endale siit aiast mõne meelepärase mängukaaslase. Mis iganes mul aga pähe tuleb. Kui vaid soovite- keset suve lumikellukesed? Pole küsimust! Või siis tsillad, millest mõeldes täitub kogu rind kadunud kevadete nutuga ja eesootavate kevadete väljakannatamatu igatsusega, mis rõhub ja ahistab just nii nagu paratamatuse ja kaduva äratundmine, selle päralejõudmine. Koguneb nagu vihm pilvedes ja siis kärgatab kõu! Valgus! Selliste pilvede taga on alati valgus. Kui see pärale jõuab, on vihm kadunud ja järele on jäänud märjad lombid asfaldiaukudes, osoon õhus, kergem hingamine.

Meelespead! Meelespead! Miks nad mulle niiväga meeldivad!? Suur, võimas ja pealiskaudne maailm, ajades taga oma kõrgeid ideaale, ülekullatud roose ja paabulinnu sulist pikitud bukette, tormab nagu kari metsikuid elevante oma eesmärkide poole. Keegi ei pane tähele, et nemad on alati olnud olemas, et nemad on alati olnud seal, valmis, sinu jaoks. Oodanud ja jälginud sind alates su sünnist! Ja kui sa natukenegi vaadata suvatsed, siis sa näed, et nad vaatavad sind oma taevasiniste silmadega ja ütlevad "ära mind kunagi ära unusta".

Aegajalt tõmbub mu keha valudest krampi ja ma varisen kokku, kasvõi siiasamasse, nende meelespeade ette. Ma nutan kibedalt ja väänlen. "Palun andeks, ema, palun andeks, ema!". Ema ei olegi mul kunagi olnud. Vaatan aia kohal paistvat keskpäeva päikest. Lapsena pidasingi teda oma emaks. Kas nüüdki?

Aegajalt satub siia külalisi. Siia, minu koju, minu väikesesse paradiisi, siia minu saladuse keskele. Aegajalt tuleb siia lapsi lähemast elutuna näivast ümbruskonnast. Neid on väikeseid ja räpaseid, tublisid ja painajalikult asjalikke, kaebaja-tüüpi väikseid väärakaid, ja siis selliseid veidikene küpsenuid. Siin käib üks noormees, umbes 12 aastane. Väike räpane väikevend käe kõrval. Nad tulevad siia justkui oleks neil selleks mingi enesestmõistetav õigus. Nad saabuvad siia nagu oodatud külalised, oma vastiku egotsentrilise enesekindlusega. "Tere, ma olen noor ja mul on kõik ees- aga see aed siin, see aed, kus viibimiseks mul enesestmõistetav õigus on, jääb üheks ilusaks lapsepõlvemälestuseks paljude teiste keskel!". Ma tahan karjuda! Ma tahan purustada! Nõnda torman ma aia kõige kaugematesse nurkadesse, kus kasvavad läbimatud tihnikud metsvaarikatest. Seal ma siis laman keset vihmausse ja üraskeid, libedaid ja jälke sajajalgseid. Laman ja ootan, et see vägivaldne päev kord lõppeks ja saabuks kuuvalge öö, mis lubaks mul taaskord suudelda musta roosi, taaskord puudutada roosade pojengide täidlaseid õisi. Segamatult, inimväärselt! Just sel viisil nagu on minule ette nähtud kõige selle eest, mis ma läbi olen teinud. Ma tõepoolest usun, et olen midagi sellist ära teeninud!

Ja siis ikkagi saabub üks jälestusväärne üllatus. Ettearvamatu ebaõiglus ja vägivald minu tundliku meele kallal. Ühel õhtusel tunnil, kui ma olen pärast pikka läbimõtlemist ja mitmekülgset kaalutlemist saavutanud usalduse, et võin just sel korral tulla välja oma pelgupaigast enne kesköise kuu taevasse kerkimist, taban ma ühe häbematu noore organismi seismas otse minu teel rooside juurde. Seal ta on- nagu hernehirmutis või põdra sarvedest pooltühjaks rapitud noor kuusk! Võigas ja värdjalik, oi kurat, olgu neetud kogu maailm oma väärtustega, mis teevad elu elamisväärseks! Ühe pika hüppega olen selle luise nooruki pikali paisanud, ahmin oma huultega ahnelt tema kõrvu ja kaela, hõõrudes oma teravate habemetüügastega marraskile tema piimahabemes põsed. Hirm on teda rabanud sedavõrd, et tema organism ja teadvus on shokis. Tema kõrist ei pääse peale vilisevate hingetõmmete välja mitte midagi. Ahmin tema õhku ahmivaid huuli, koolnukangestuses keelt ja rohusööja siledat hambarida enda suhu, kistes alla tema teksapükse, aluspükse, isegi tema genitaalpiirkonna pehmet õrna karvkattega nahka kisun ma oma küünistega tema küljest lahti. Mina ei tee häält, tema ei tee häält. Me püherdame maas, litsudes oma selgade ja puusade all hoolimatult laiaks terved põõsatäied pojenge. Keeran teda enda ees risti-rästi, rullin teda edasi-tagasi justkui oma tabatud saagiga mängiv kaslane. Hakkan teda tasapisi mäluma, närima. Hammustan teda reie sisekülje ülaosast, sellest pehmest kohast, mille kõrval ripuvad tema hatused, spetsiifilist higilõhna eritavad genitaalid. Hammustan teda tugevasti ja rebin temast välja tükke liha, rasvkoe ja nahaga. Vahepeal pean temaga jälle mängima- siis ma hellitan teda näost, võibolla isegi rahuldan oma seksuaalseid tunge mingil moel. Mind kontrollib loodus- muld, taimed, õhk, taevas ja füüsikaseadused. Ma mängin oma ohvriga senikaua kuni temast jäävad järele vaid verised tükid luud ja liha, mille külge on kleepunud paks kord mulda. Ma tõstan iga tüki hammastega üles ja vean siis aia kaugemasse nurka, sinna oma pelgupaika metsvaarikate vahel. Tükkhaaval viin ma sissetungija spetsiaalselt kaevatud aukudesse. Mätsin maapinna siledaks ja kõvaks, lõõtsutan pisut. Torman siis tiiru peale oma aiale, ronin ühe vanaldase õunapuu latva ja üürgan raevukalt taevas särava täiskuu poole. Kui mõnes sellekandi tühjas puumajas juhtub keegi elutsema ja parasjagu kuulma minu hirmuäratavat üürgamist, kaovad tal kohe kindlasti peast igasugused mõtted seada kord oma sammud aeda. Minu koju, minu salajasse kantsi!