VEEUPUTUS

m ö l d e r

Ma täpselt ei teagi, millise bussi peale ma astusin. Järsku hakkas koledal kombel sadama ja nii ma mõtlesingi hüpata suvalise ettejuhtuva bussi peale, mis liiguks enamvähem Annelinna suunas. Ma ei pannud tähelegi, et buss oli täiesti inimtühi. Seal kunagise teenindusmaja ees ta seisis. Mina istusin kõige viimasele istmereale ja vaatasin, kuidas tohutu veetulv voogas mööda Riia mäge alla jõe poole. Taevas, mis vahetult enne sadu oli peaaegu mustaks värvunud, helendas nüüd eespool. Inimesed olid tänavatelt õhku haihtunud. Bussi mootor käivitati ja uksed sulgusid. Algas aeglane sõit, mis kulges ilma peatusteta üle silla, mäest üles. Passisin apaatselt tühju tänavaid, kus valitses vaid äge vihmasadu, muidu täielik tühjus ja vaikus. Valgus oli kummaline väljas, selline sinakas-kuldne, mis tekitas õreduse rindu. Õunapuud, mis kandsid küpseid raskeid vilju, olid lookas raskete piiskade all. Nii oli see igas aias, mis mulle silma hakkas. Pärnapuudelt oli vihm lahti peksnud üksikuid oksi- neid vedeles kõikjal, kõnni- ja sõiduteedel.

Pärast Narva maantee kruusaaukudest möödumist keeras buss paremale, lennuvälja poole. Alles siis hakkasin ma mõtlema, et mis toimub! Minu teada ei liigu selles suunas ükski bussiliin. Nõukogude sõjalennuväli Raadil- see on üks kõle ja hüljatud koht. Kord lapsena sai sinna jalgrattaga sõidetud aga teiselt poolt- mööda Rõõmu teed. Mäletan lagedat ja kõledat tühermaad, siin-seal vedelemas roostetanud okastraadihunnikud, üksikud paneelid ja mingid sammaldunud metallikolakad. Lapsena tekitas see paik minus veidrat värinat, nii nagu ikka mõjuvad kõik põnevad, salapärased ja müstilised asjad.

Siin ma nüüd olen- istun bussi tagaistmel ja sõidan lennuväljale. Ärevus tabab mind rindu nagu noatera. Tõusen oma istmelt ja üritan vajutada punast nuppu käepidemel. Bussijuhi kabiini kõrval süttib „STOP“ märk. Aga muud midagi ei juhtugi. Vajutan uuesti punast nuppu. „STOP“ märk süttib aga buss ei peatu. Samas sobilikke kohti siin peatumiseks ju on. Ma ei mõista, mis toimub. Tõusen oma istmelt ja jalutan bussijuhi kabiini poole. Juba eemalt näen ma bussijuhi karvaseid käsi ja peeglist paistab bussijuhi hõre ja poolkiilakas laup. Lähenen kabiinile veelgi ja alustan juhi pole pöördumist, kui märkan, et rooli taga istub…minu vanaonu. Minu vanaonu, kes suri üle kümne aasta tagasi. Olen temast palju mõelnud, vanu aegu tagasi nutnud, mis siis, et ma ei olnud temaga kuigivõrd lähedane. Tema suri just sellel suvel, mis minu jaoks kõige ilusam oli. Ja nüüdseks on möödunud see aeg, see suvi ja läinud on ka tema. Mingil viisil on lihtsam taga nutta kadunukest kui aega, millest üsna vähe on meelde jäänud. Mäletan onu matuseid. Nägin teda kirstus lamamas. Samast päevast mäletan päikest, suuri viljapõlde ja Volga taksot, mis meid linnast maale viis. Mäletan takso lõhna. Ja peiesid mäletan. Lauas istumist, vanaema pisaraid oma venna pärast. Ja ongi kõik. Aga elusana mäletan ma oma vanaonu ka. Ta oli töökas ja tõsine, külvas ja kündis, koguaeg oli millegagi ametis. Tema nimi oli Mölder. Mölder Karv. Aga nüüd näen ma teda enda ees bussi juhtimas, rooli keeramas. Vatine tuimus katab mu keha nagu ämblikuvõrk. Olukord tundub nagu unenägu, samas olen ma ärkvel. Võin end näpistada, võin end lüüa- ma tunnen kõike ja olen täie teadvuse juures. Mölder ei pane mind tähele. Kähar põskhabe, punase-pruuni-musta-valge-halli ruuduline kulunud särk seljas, käised üles kääritud- ta on selline nagu ta ikka oli. Keerab rooli ja vahepeal nuusatab nina kaudu. Vaatab teraval pilgul peeglitesse ja teeb oma tööd nagu kord ja kohus.

„Mölder?“ küsin viimaks ettevaatlikult. Tema ei pane mind aga tähele. Bussi mootor müriseb, kojamehed käivad edasi-tagasi. Mölder nuusatab läbi nina ja vaatab tähelepanelikult sõiduteed, roolib ja asjatab vahepeal mingite keeruliste nuppude- või küljeaknaga.

„Mölder?“ küsin ma veelkord, kõvema häälega. Ta ei tee väljagi. „Mölder!“ karjatan ma päris kõvasti. Ikka ei miskit. Ta oleks nagu viirastus, nagu robot või vahakuju. Katsun teda käega- nagu päris inimene. Kisun teda riietest- ikka ta ei reageeri. Ei lase end minust sugugi häirida. Nüüd satun ma paanikasse. Midagi on ikka väga, väga valesti!

„Kuuled sa mind?! Kas kuuled?“ karjun ma vanaonule ja raputan teda. Ka buss rapub vahepeal. Mu väike kuivetunud vanaonu on niigi üsna räsitud olemisega, pealegi veel surnud juba kaua aega tagasi. Mul hakkab hale. Paar aastat tagasi nägin ma teda unes. See oli imelik uni, just selline, mis jääb kauaks painama. Uneski oli Mölder surnud aga ikkagi elas veel. Ta elas ühe vana jändriku puu sees. Seal ta istus ja mina olin ta üles otsinud, et temalt midagi küsida. Ta istus mu ees toolil, ma vaatasin teda just selle pilguga, et ta on juba kaua surnud olnud, ent siiski võtab ta ennast kokku, et mulle nõu anda. Ta oli üleni sammaldunud, ta oligi justkui samblast, hallist põdrasamblast tehtud. Aga tal oli säilinud tema enda nägu ja tal olid silmad. Heatahtlikud inimese silmad. Ta oli aeglane, vaevu hingas ta. Seedis kaua seda, mida ma temalt polnud veel päridagi jõudnud. Ja vastas mulle kummalisel häälel. See oli selline… mägra hääl, pooleldi mökitamine, pooleldi röhkimine. Nüüd seisan ma siin bussis ja vaatan oma vanaonu, kes on täiesti elus aga elaks justkui mingis paralleel-dimensioonis, mida võib näha aga milles ei saa osaleda. Istun armatuurlauale ja vaatan teda. Vaatan, mis juhtub, ootan ja mõtlen. Mul ei ole kiiret mitte kuskile. Surnud vanaonuga kohtumine tähendab midagi olulist ja mul on piisavalt oidu peas, et lasta juhtuda sellel, mis juhtuma peab.

Aeg tiksub, kilomeetrid voolavad kärestikulise asfaldijõena bussi alt läbi. Sadu on lakanud. Potisinised pilved püsivad liikumatult kuskil lääne pool, idast aga paistab juba sinist taevastki. Õhtutunnid lähenevad aga meie siin sõidame mööda tühja maanteed, mille olemasolust mul iialgi aimu pole olnud. See algas sealtsamast Narva maanteelt ja kulges läbi lennuvälja otse ida suunas. Ümberringi on tühjad viljapõllud või üles küntud kartulipõllud, madalad sood ja kuldsed metsatukad võimsate kaskedega. Algab pime mets ja asfalttee saab otsa, porine kruusatee kulgeb läbi tihnikute nagu tunnel. Bussis on hämar. Vaatan Möldrit justkui kahtlustades, et näen hämaras tema silmi punaste sütena hõõgumas nagu kurivaimul. Aga tema silmad on aukus. Kas tõesti on kuri end temast eemale hoidnud?! Ja siis lõpeb mets ja algab lõputu lagendik. Eespool on näha tuttavat alleed ja tuttavaid maju, tuttavat talu, kus möödusid paljud mu lapsepõlve suved. Möldri enda talu, mis praeguseks on juba ammu müüdud, ümber ehitatud, maha põletatud. Siit bussist ma aga näen oma lapsepõlvest tuttavat vaadet. Alle vahel jalutavad haned, põllul kargleb keti otsas käheda häälega hall Laika, kes oli vana koer juba siis, kui mina olin alles seitsme aastane. Näen valgust paistmas talu akendest. Ja õuel oleks näha justkui liikumist. Buss ei peatu, kuid sõidab üsnagi aeglaselt ja Möldri näole langeb vihmajärgset valgust, mille alt paistab tema kerge naeratus. Kruusatee aukudesse on kogunenud vihmavesi, mis peegeldab sinist taevast. Mölder naeratab nii, et ma korraks näen tema hambaid. Siis vahetab ta käiku, nuusatab läbi nina ja ma näen, et tema silmad on umbes samasugused nagu minul.