ahjust ei kostunud midagi. aga seal pidi kõnesid peetama nagu tädi ütles. ühes ahjus on ju must tuhat lõõri ja kõik maailma ahjud on omavahel ühendatud, sest korstnad paiskavad ahjude sisemust atmosfääri, kust need sisemused uuesti tee uutesse sisemustesse leiavad. neid tahmaseid käike on nii palju, et keegi ei jõua neid üles lugeda. räägitakse, et ühes ahjus võib olla terve tsivilisatsioon. vanaisa oli kogenud mees, ta oli sahhalini saarel käinud. vanavanaisa aga münchenis. tol ajal räägiti, et ahjudes oli võim vahetunud. keegi kuri oli võimule saand ja muudkui pildus sädemeid ja pidas kõnesid. aga keegi ei teadnud millisest ahjust need kõned pärinevad, sest kõik oli ühtviisi kuuldaval kõikides ahjudes. perekonnad istusid õhtuti ahju ümber, kõrv vasta potikive ja kuulasid. räägiti, et kõnede pidaja olla end mõnel pool ilmutand. ta nägevat välja nagu peenikeste jalgadega pärdik, ainult et üleni tahmane. justkui tahmast tehtud. 

Liftis

Ma ei tea, kuidas me sinna trepikotta sattusime. Küllap astusime välja seitsmenda korruse korterist, minu vanast kodust, mis nüüd oli vaid tühi, pimedaks jäänud kest. Kogu see linnak oli pime ja tühi. Oli oimukohti tuimestavalt kuuvalge öö. Selles majas, terves selles linnakus ei tohtinud liikuda peale meie mitte üksainus hing. Aga ometigi kostusid kellegi treppe mööda lähenevad sammud. Kajavad põntsatused kellegi hüpetest, mis olid kahtlemata meie poole suunatud. Ootasime parasjagu lifti, selle maja hinge, minu vana sõpra. Kui palju ma selle liftiga lapsena rääkisin! Lohutasin teda tema üksinduses, talviti võtsin kinda käest ja soojendasin oma peopesaga tema külma nukrat seina. Sammud ja hüpped aina lähenesid. See mõjus meile mõlemale halvavalt. Ei tähendanud need sammud midagi head! Me vaatasime vaid teineteisele otsa, julgemata midagi küsida. Sealtsamast, nurgatagant kostus põntsatus. Salapärane läheneja oli nüüd kohale jõudnud. Aga lift juba avas uksed ja tema seest valgus pimedusse sooja kollast valgust. Ma astusin lifti aga sina olid küllap juba soolasambaks tardunud, takerdusid oma sammus, ja ma tõmbasin su endaga kaasa. Olime mõlemad valguses, ent see valgus oli ikka veel pimedusele avatud. Kiiresti, kiiresti tuli vajutada nupule, et uksed sulguksid. Valisin esimese korruse, väljapääsu, ja uksed hakkasid sulguma. Pimedus kahanes. Ent siis juhtuski see, mida kõige rohkem kartsin. Toore jõuga, juba peaaegu sulgunud uste vahelt, tungis lifti üks väike tüdruk. Uksed tema järel sulgusid, lift seisis. Ta oli päris väike, heleda täpilise kleidi ja heledate põlvikutega tüdruk. Jalas olid tal valged lastekingad, ta ulatus mulle vaid puusadeni. Tema nägu ei olnud näha. Heledad, kuldsed juuksed olid tal üsna ebaloomulikul moel näo ette langenud, see mõjus mulle võikalt. Tüdruk seisis liikumatult meie ees. Läksin endast täiesti välja ja tõukasin tüdruku vastu lifti ust. "Mida sa siit tahad? Mida sa siin teed?" karjusin hüsteeriliselt. Tüdruk ei liigutanud end eriti ja vaikis pisut, enne kui ütles: "Ah, jäin mingisse kordiaalsusesse kinni ja üritan nüüd sellest üle saada!".

Pätsu talveuni

Kesset tallve olla immatumat uhke limmusiini sõitmann nähtu. sealt tullund valla päts ja käskind sandarmeil ohtralt põhka raasida ja sügavvale noorendiku asja ehitida. Siis käskind endi noorendikku vedada, kos kohe asemelle ronnind ja edid mitte ennamp tüllitada luband. Konhale tullun professuri ulluots, kes pätsi temmale medagi kossta ei lubanu. Kohhale tullun piiskopi lubanu päts juttule. Esiti rääknu herrad teab mis küll jo õnnar,  aga sess ütlenu päts sellget setti konna sõda tullep ja teie vasta panna ei jõvvap, sess hüüdke ikke minnu ülesse, küll ma siss telle appi tullen. Seepääle keerand ümber kas üks märrakonnar ja sedast pääle põle tast kuuldud kas jost  teab mes.

Pätsu auk

Kõrd lassknu päts enndid vedada limmusiini jõekäärdu, kässind siss üks sandarmeil eri istmeil temma välla vedada ja kesset talvi jõkka lasta.  sandarmid essit ei usskunn ommi kõrva, tesiti ei ussknu omma silme, aga mes omma käega katsu sai, toda ikki ussuti. muud es pihku ju sattu, koi üds rassvas pädsu kannik, meda andis kolmel sanndarmil tassi. kõrd ta siis jõevette lassiti ja säst pääle põlle kesski pätsu nännd. üds kallaranna junkur perrast arvatu id päds sukeldun gu põhhjo jo pallu kalla sönn, pistno purrikut aga naisõds saandu ekve vanna märra.

Tume auk

Puu langeb. Suur ja tugev nimetu puu. Aga känd on juured sügavale maa sisse ajanud ja seisab kindlalt oma kohal nagu kalju. Hea küll. Mul on labidas, saag ja kirves. Kaevan üles maad, et pääseda juurteni. Ja neid ma siis raiun ja saen, kisun välja voolusängist. Nad jäävad samblale lebama nagu oimetud vihmaussid, aeglaselt liigutavad seal oma teravat koonu. Kisun välja kõik juured, neist on tekkinud juba terve uimaselt vonklev hunnik. Kännu kandepind on kadunud, avastan ma võiduka rõõmuga. Ühe tugeva jalahoobiga löön ma ta uppi ja näen, et puust on järele jäänud vaid üks tume auk. Mõni üksik väljakiskumata juurik vaid vaatab sealt välja. Istun tüvele. Mis sa siis olid? Mänd, kuusk? Kask, haavapuu? Pärn või tamm? Ei seda mina enam teada saa, oma nime võtsid sa endaga kaasa! Ohkan ja vajun mõttesse – me elame suurelt ja kasvame võimsaks, siis ühel päeval jääb meist järele vaid üks tume auk, ja keegi ei mäleta isegi me nime! Tõusen ja kõnnin ladva suunas, et laasima hakata. Võtan kirve… aga mida ma näen?! Ladvaoksad on end sügavale maa sisse ajanud ja ajavad edasigi veel! Jämedamad maasse suubuvad oksad on hakanud juba tüve liigutama. See käib esiti küljelt küljele, aga siis hakkab terve puulatv maa sisse ära kaduma ja tirib tüve päriselt püsti. Mõne hetke pärast seisab mu ees ilma ladvata puu, võimas nagu sammas.

imepärane märd

Kääbuse teekond läbi Ungari

Rohelise hommiku mullast,
põllul,
maisilehtede varjus,
teravamaks kerkib idakaar,
tõld on kullast.

Ja peagi tolmamas on teed,
veeremas on reed,
ja laulmas märrad
udust, mägist lubadust.

Kui kaasa toodud eesel
kõnnib killavooru ees,
ta järel tankid, tükid,
härrad,

külgkorvikükid.
Maisilehtede varjus
kastis peidab end,
ja värske on meel,

sel kurgipõllul.
Juba tõuseb keegi
taeva alla teravaks,
väikse järve kohal tiiru teeb,
jõgitiir Emajõelt on see.
Hea meel,
no tere, tere...

laul

2.

„Pärast seda tardunud õhtupoolikut, kui hakiparved olid kirikuvaremetele kogunenud ja linna kattis kummaline summutatud vaikus, ja kui ma läbi selle vaikuse potisinise taeva taha, teispoole raskeid pilvi astusin, on elu siin linnas edasi hingitsenud nagu lagedaks põlenud väli. Öösiti liiguvad tänavatel jõugud tigedatest ja purjus inimestest, kes käratsevad, laamendavad ja otsivad endale ohvrit, kedagi sellist, kes oleks vähegi eristuv. Ja nende eest pole pääsu. Lukustad end oma korterisse ja kustutad valguse aga nemad tulevad su akna taha, nii et sa kuuled nende omavahelist jagelemist. Ja läbi seinte ja lae kuuled sa nende inisevat häält, mis vaikib kohe, kui sa end liigutada söandad. Ööd on siin jubedad, isegi taevas ei ole enam asu. Valguskahurid pommitavad nüüd öötaevasse võikaid kiiri ja eemalt vaadates näib nagu üks hiiglaslik silm oleks põrgukatlast välja vahtimas. Ja mürisevad masinad kihutavad mööda väikeseid tänavaid ringi igal ööl, justkui kestaks siin öine komandanditund. Hommikul näed, et kõik tänavaääred on paksult autosid täis pargitud. Väikesed tänavad on autodest ummistunud, õhk on saastunud ja jõe lõhn on taandunud oma sängi sügavusse.“

Selline kiri saabus siia linna ja ootas mind ühel neist öödest, kui mu pilk oli klammerdunud taevasse ja kõik, mis vähegi maha langes, sai mulle koheselt kuuldavaks. Läbi kurva sõnumi kostusid eemalt Helga õrnad puudutused, mis rändasid jälgi maha jätmata mööda rannaliiva kaugele lõunasse. Pimedusest kostuv õrn kohin kattis siis kõik, minu pea langes aeglaselt longu ja mu näost voolas tänavakividele kuuvalgust ja tõrva.

KALATIIK

Maalin üksinduses ja rahus, segamata, maalin ürgkala… Maalin ärevas keskkonnas, mind häiritakse, segatakse, vingutakse, halb koguneb minusse ja ühtegi kala ei ole tiigis, veepind väreleb tühjalt. Jään üksi, kogun end… ja suured valge suuga ahmivad kalad tulevad minu juurde mind ahmima.

TÜDRUK JA TIIK

Tüdruk mängib tiigi ääres. Tiigi vesi on sogane, läbipaistmatu ja tardunud. See pole tüdrukul esimene kord tiigi ääres mängida, ta on käinud siin nii mõnelgi korral. Seekord hakkab aga tiik temaga rääkima. „Väike tüdruk, tule minu sisse! Tule minu sisse, väike tüdruk! Väike tüdruk! Tule minu sisse! Tule minu sisse! Väike tüdruk! Väike tüdruk! Väike tüdruk!“. Tüdruku toa aknast paistab tiik. Kui ta vahel öösiti üles ärkab ja aknast välja vaatab, hakkab tiik teda kohe hõikama.

TIIK ÜKSINDA

Ei tohi tiigile selga keerata, ei tohi tiiki üksinda jätta. Kui jätad, hakkab see oma külma valge suuga õhku ahmima ja mitte alt üles, vaid ülalt alla: nii segi suudab ta maailma lüüa ja rapsida.

NOVEMBER

November hiilis läbi kõledate raagus metsade nagu õel tundmatu kiskja, kel hambad irevil, ja puhus maamullast lõhnavad põllud jäisesse tardumusse. Saabusid rängad pimedad ööd ja hommikuhallad, saabusid ka päikeselised süütukesed päevad, mil kogu ilmaruum naeratavat näis. Tiik jäätus ära, öösiti ei hõikunud ta enam tüdrukut taga. Vahel kostus aga kraanikausi äravoolutorust kellegi kauge korin, justkui ripuks teiselpool vanaldast torustikku hiiglaslik näljane magu.

VARESEPESA

Tiigi ümber kasvavad puud, peamiselt pärnad, mis sügisel kiiresti raagu jäävad. Ühe pärna otsas on suur varesepesa, harali ja rägune. Novembrikuus, esimeste külmadega kooruvad selles pesas väikesed sinised varesepojad. Oma veristest kestadest tulevad nad ilmale selle halli taeva alla, kust langeb teravat kirmet. Luunja sigala hais immitseb läbi Rahumäe kalmistu. Maailm on tardunud. Paar korda nad kraaksatavad metalsel toonil, ent siis katab neid juba esimene lumi.

Keegi Helga, meile tuntud kui kõikehõlmav, jalutab siin öösiti rannas ringi, küünal käes, küllap palavatest päevadest vihmajanune või kuutõves tardunud ööde tulest.

Siia on kokku voolanud kõike, vaime õhkuvaid, rändavaid varje, mis öösiti vilguvad siinsetel rasketel randadel, kus me elame ja oleme seni, kuni meist saavad lubjakivisambad. Säärased pärani, sinipunased tombud, mille sees on pisikesed taevasse vahtivad aknad. Aknad selle päeva algainesse.

Kuu paistab küünlavalgel, selle kesksuve küünal selle kesksuve mälestuseks, mis nii roheline oli. Kuu lõõmab tagasi oma ööd ja liigub taevas nagu siinsete aedade kahekordne. Öine lõõtsutav leek valgus tänavaile, selle kuma paistis ka kivistel majaseintel. See oli vedel kuuvalgus, mida loputati korstnatest mööda vihmaveetorusid alla rentslitesse.

Ja siis korraga saabus varahommik, kui õhk randadel muda imes juba. Kuumuse vahel öö hõõgu ikka kohtab, kui tühjusest tuleb valge kogu, mis pole enam pime. Ta põuapalavikus kummardab, majaseintel värv praguneb ja värvitoon äratab tubaderea maja sisemuses. Toad ju jahtusid öö tahmases käes ja tolmus. Tubade hingamine haigutab jälle hinge neil, kes unes kannavad päeva ja öösiti roomavad joodist lõhnavatel randadel kuni kuutuli kustub mere taha.

Valge kogu valgub üle närbunud müüride ja seisab kõrkjate ees. Põrmugi on tema see, kes rändab. Tema pimedusest tulnud peas süttivad valged lõhnad. Kes tunneb muskust ja jääb selle igavuse termi, selle armastuse akent pole mitte olemaski olnud ja ei ole tuult ning tema vaheldust pole vormitud. Taas öö toob vaikselt kamprit linna, nurgatoas süttib pimedus, milles eelmisel ööl keegi veel mädanes. Ei suuda mõte haarata seda sündivat aknarida, mis vahepeal maha salatud. See rida pikeneb pikkamisi ja raugeb iseenda sees, seal merelammu poolses otsas.

See öö on mulle hingeliselt lähedal, kus kuum heljub ja temas voolab kogunev vihm mööda rentsleid tagasi korstnatesse ja nendest taeva. Nii kangestub üks ehitis, siis teine. Hinged siis on vee peal, taeva leek sureb ja kaldapõõsaste lõhn on värskendav, mida ta päeval pole. Läbi varjude neeldub seisev vesi olematuse taha, kõik aknad linnas on pimedad- teab see, keda valged valgustanud, nad on korraga kuumad ja nende majades on päev.