VEEUPUTUS

k ä ä b u s

Mõnda aega pärast seda, kui pimedus oli kohale saabunud ja võimust võtnud, hakkasid toimuma kummalised asjad, mille tunnistajaks ma kahjuks ise ei olla ei saanud, sest ma magasin piimapuki peal kerratõmbunult sügavat und ja vahepeal pobisesin natuke. Kuid sealsamas oli täiskuu taevasse kerkinud ja valgustas oma luupainajaliku kumaga põlde ja heinamaid, metsi ja maanteed, postkasti, piimapukki, mu suletud silmalaugusid ja piimapuki all imelikult liikuvat rohututti. Selles kummalises pimeduses, tõepoolest veidravõitu kosmilises valguses hakkas see piimapuki all ühe redelijala juures kasvav rohututt lausa ebaloomulikul kombel rapsima, sealjuures kostusid selle seest kellegi summutatud viiksatused. Seejärel lendas tutt nagu kork shampusepudelilt kuskile eemale ja maa seest ronis välja kuuvalguse kätte üks veider mehike.

Mitte keegi ei tea, kes ta selline oli ja kust ta tuli. Aga ta tundus olevat täiesti tavaline kääbus, kelle teadus võiks nimetada näiteks harilikuks metskääbuseks. Teadus pole muidugi temasuguseid veel enda jaoks avastanud aga ega sellest pole midagi- kääbused on kohe kindlasti vanemad kui teadus, võibolla isegi vanemad kui inimkond. Tõepoolest, pigem on sellised kääbused inimeste esivanemad aga kohe kindlasti mitte lapsed, kes on tekkinud ühest väheldasest esiemast, kes on kukkunud sünnitama selliseid järjest kahanevaid monstrumeid ja need on siis omavahel segunenud ning lõplik väärastumine on nende kasvu kinni pannud ja füüsise pea peale pööranud. Eks ta oli üks selline kummaline tegelane, kes tuli kuskilt ja otsis midagi. Käes hoidis ta väikest terava otsaga labidat, lõi selle maasse ja sülitas. Tal oli seljas briljantroheline kuldnööpidega kuub, samasugused põlvpüksid ning hoolikalt seatud mustad põlvikud ja kullast pandlaga kingad. Kuue alt paistis violetselt sädelev vest, selle taskust rippuv kullast uurikett ning piimvalge linane triiksärk väikese musta kikilipsuga. Ta nägi uhke välja, ehkki oli pisut määrdunud ja räsitud. Hall juukse ja põskhabeme tuust hoidis kahele poole laiali, väikesed mustad silmad särasid kuuvalgel nagu nööbid. Ta oli justkui natuke kurb millegi üle. Aga seda kurbust varjutas mingi ehtkääbuslik maagiline essents. Ta seisis seal oma labida najal ja vaatas otse kuuvalgusesse. Aeg-ajalt vupsas tema kurgust välja vaikne viiksatus, mis kohati muutus sujuvaks, õrnalt värelevaks meloodiaks, millel oli küljes kergelt keskaasialik intonatsioon. See oli tõesti kummaline ja võõramaine. Kusjuures kääbus ise ei mõelnudki kõige võõrapärasemaid mõtteid. Lugematute kääbuslike varjunditega, kõikvõimalike keelte, häälte ja kultuuridega segatuna olid tema mõtted umbes sellised:

„Mitusada aastat! Mitusada aastat sain ma näha korralikku elu paksude seinamüüride ja paksu vundamendiga mõisahoones, suures avaras köögis võimsa ahju taga seina sees. Rahulikult sain ma istuda oma soojas elutoas, mõtteid meelitada ja kinni püüda. Inimesi käisin ma harva vaatamas, nemad elasid oma rahulikku elu, mina enda oma. Ja siis järsku läks lahti kole lärmamine. Kostusid paugud ja kärakad, keegi karjus, keegi laamendas. Ja siis oli korraga vaikus majas. Kõik oli täpselt nii nagu ennegi. Aga ahju ei tahetud enam kütta, rõskus tikkus külje alla. Võtsin ette jalutuskäigu ja mis ma nägin! Köök, sahvrid, keldrid- tühjad mis tühjad. Kõik toiduvarud on nagu õhku haihtunud. Ja terves mõisas ei olnud enam hingelistki sees. Ainult segi pekstud toad ja püssirohuhais. Ja nii see jäigi! Tegin siis midagi nii hullu, et peitsin ära kogu oma varanatukese ja kraapisin ahjusuu ette põrandalaudade alla saepuru sisse pesa. Tassisin sinna padjasulgi ja kaltse, lõpuks pugesingi pessa, tõmbasin end kerra ja jäin magama. Lootsin, et küll kord kodukolle taas lõõskama lööb ja mind üles äratab. Aga siis- sellest võis möödas olla üle poolesaja aasta- tungib üks terav päikesekiir läbi põrandalaudade, otse mulle silma. Nii ma siis ärkasingi, hing täis õudu ja hämmastust. Jõllitasin seda päikesekiirt kuni ta ära kadus. Siis saabus öö, selline kuuvalge öö nagu praegu- ja ma muudkui vaatasin selle helendust läbi põrandalaudade ega suutnud ära arvata, mis vahepeal juhtunud oli. Hommikul juhtus aga midagi hoopis jälki. Vesi hakkas solinal mulle krae vahele voolama ja üleval põrandalaudade kohal müristas. Kargasin jalamaid püsti ja tahtsin ahju alla varjule sibada aga ahju ei olnud enam olemaski. Seal, kus ikka olid asunud mõisaköögi ahi ja pliit, millel alalõpmata podisesid erinevad pajad ja katlad, haigutas nüüd tühi koht, kuhu olid varisenud katusekivid ja kokku kukkunud, läbi vettinud sarikate jäänused. Kui kohutav see oli! Mitte keegi ei ole ära teeninud sellist ärkamist!

Ja mis edasi? Ühes ahjuga oli kadunud kogu mu ärapeidetud varanatuke. Küll keegi võis rõõmustada, kui leidis ahjukivide vahelt terve portsu briljante ja väikeseid kuldliistukesi. Nii ma siis asusingi teele, ilma et mul hinge taga midagigi oleks. Oli äiksene kevadöö. Jooksin ühe puu alt teise alla, ikka mööda kuivemaid lapikesi. Tõttasin kiiruga linna suunas, et üles otsida mõni sugulane. Jooksin hoovist hoovi, hoidudes hiirejahti pidavate kasside eest varjule. See oli vaevarikas teekond. Ja siis tuli vastu jõgi, vana Äge ise. Kus see alles voogas ja ajas üle kallaste. Mitte kunagi ei olnud ma näinud vana Ägedat sellises marus, justkui oleks temasse heidetud tuhat pommi, temasse verd ja valu kallatud. Äike müristas linna kohal kurjalt. Mina jooksin mööda Ägeda kaldaperve, et leida mõnda parve, mille peale hüpata, või koguni silda. Kaldaperv oli järsk, sealt varises kive alla Ägedasse. Pikselöökide valguses nägin ma mullitaval ja kobrutaval jõepinnal närviliselt ringi vonklemas hiigelsuurt musta kala. See ajas mulle hirmu nahka, sest ka temale ei meeldinud seesama, mis jõelegi ei meeldinud. Eemalt paistis suur sild. Sibasin üle ja sattusin suurele väljakule. Eks ma siis hakkasin kondama mööda kangialuseid ja sisehoove, püüdes pugeda keldritesse või leida mõnda seinapragu. Kõik keldrid olid tühjad, ilma ühegi varjatud sildita, mis annaksid mõista mu sugulaste kohalolust. Mitu päeva käisin ma niimoodi majast majja. Üksinduses hakkasid mind saatma mu vanimad mälestused, paiguti oli terve õhk neid täis. Siis korraga leidsin ma midagi. See oli üks eriti vana kesklinna maja, suure kiriku läheduses. Selle keldrid olid hallitanud ja osaliselt sisse vajunud, kuid ma leidsin seinalt ühe tuhmunud märgi ja õige pea ka sissekäigu. Roomasin mööda vundamendipragu edasi, ikka kõrgemale, kust õhkus juba kodusoojust. Kui ma kord üles jõudsin ja esimesi ahjukive märkasin, leidsin ma kinnimüüritud ja pitseeritud elutoa ukse. Pitseri küljes oli väike ümbrik, kus oli kiri, milles teatati, et kogu meie siinne asustus on lõplikult lahkunud ja et maailm ei ole enam endine. Ümbrikus olid mõned kuldliistud, kinnimüüritud ukse kõrval väike labidas. Sellised teated ja juurdelisatud almused tulevad ajaloos ette vaid üksikutel kordadel- sain aru, et mu olukord on täiesti lootusetu. Nii ma siis hakkasingi tuldud suunas tagasi liikuma. Kõik need päevad muudkui sadas ja jõgi ajas meeletul kombel üle, haarates enda alla terve raekoja platsi ja seda ümbritsevad tänavad. Olin leidnud ühe kummalise vee peal ulpiva kandilise liisunud piima järgi lõhnava paki, kuhu torkasin labidaga augu sisse ja asusin mööda vett minekule. Jõevool tahtis mind tänavatelt oma hukutavasse sängi kiskuda, mina aga sõudsin muudkui silla poole. Jõgi oli tõusnud nii kõrgele, et puudutas juba jalakäijate silda. Pool linna oli vee all. Ma peaaegu jõudsin juba kuivale, esimese sillale viiva trepiastmeni aga vooluse jõud kasvas ja mind kisti ära, otse Ägeda keskpunkti, pimedate sügavuste kohal liikuvate veemasside vahele. Siis juhtus minuga midagi õige kummalist. Mu mälu vedas mind alt. Ma ei mäleta enam, mis edasi juhtus. Korraga roomasin ma maa all mööda mutikäiku, kaevates seda labidaga suuremaks. Ja siin ma nüüd olen.....“

Kääbus jõllitab nõutult enda ette maha ja ohkab. Siis võpatab korraks, justkui talle meenuks midagi, ja sibab läbi rohu maantee poole. Kruusane maantee helendab kuuvalguses. Nagu mustad varjud sibavad seal ringi surnud putukatest toituvad hiired. Putukat aga lebavad liikumatult maas nagu allakukkunud lennumasinad. Ümberringi on vaikne. Tee äärde on püsti pandud mingid veidrad kaadervärgid. Posti otsa on ehitatud maja. Kääbus loeb maja ukse kohale kirjutatud nime „Alexander“ ja kordab selle oma vigiseva häälega järele. Siis märkab ta selle postile ehitatud maja kõrval mingit puust monstrumit ja sellel lamavat ning sügavalt hingavat tompu. Kääbus piidleb seda tükk aega ega tea, kas lasta kohe jalga või oodata natuke. Siis meenub talle ta labidas, mis on torgatud maasse otse selle hingava tombu all. Sekundid mööduvad, midagi ei muutu. Kääbus sibab oma labida juurde, haarab selle vilkalt kätte ja hüppab maa sisse. Jälle mööduvad sekundid. Kääbus pistab pea maa seest välja ja vaatab üles. Hingav tomp ei liiguta, vaid hingab sügavalt nagu viibiks ta sügavas unes. Kääbus tonksab labidaga piimapukile viiva redele jalga ja kaob maa sisse. Ronib siis sealt õige pea välja ja hakkab ennast puhastama nagu väike näriline. Kui ta on enda puhastamise lõpetanud, vaatab ta uudishimulikult üles. See hingav tomp, kes tegelikult olen mina, näib talle pakkuvat sügavamat huvi. Kribinal-krabinal ronib kääbus mööda piimapuki jalga üles nagu orav ja jääb mu magava näo ees seisma. Mu silmad on kinni ja suu on lahti. See ilme teeb kääbusele nalja ja ta itsitab korraks peenikese häälega. Siis sibab ta mu pintsaku alla, sealt jälle välja, mööda mu jalga pintsaku peale ja poeb taskusse. Taskus, kus asub postkastist leitud postkaart, siblib ja kohmitseb ta ringi ja korraga kostub peenike hääl: „Mul on sinuga suured plaanid!“.

Siis teeb kääbus midagi päris ootamatut. Ta sibab pintsakutaskust välja mu näo ette. Vaatab mind korraks ja ronib siis kribinal-krabinal mööda posti piimapuki platvormile kinnitatud käsipuu otsa. Seal vaatab ta ringi. Tema ümber laiub suur ja avar kuuvalgusega kaetud maailm. Selles kummituslikus valguses toob ta kuuldavale peenikese väreleva häälega ümina, mille meloodial on seesama tuntud keskaasialik intonatsioon. Nii ta seal ümiseb natuke aega ja kui ta ükskord lõpetab, sibab ta uuesti alla otse mu avatud suu ette, mis on nagu tema ees laiuv värav. Seal avab ta endagi suu, mis on täidetud metalselt läikivate teravate kihvadega. Ta ajab oma suu päris pärani, nii et paljastatud metallist kihvad läigivad kuuvalgel. Ja sellise ilmega poeb ta mulle suhu ja kaob kuskile mu sisemusse ära. Rohkem ei ole temast midagi kuulda.