Oksana

Täna on niisama palav päev nagu eile lubati. Aknatagune termomeeter näitas juba hommikul kolmkümmend kraadi. Võtsin linnupetet ja tõmbasin selga need vanad rasked riided, mis ma Vellolt sain. Garaazhis oli jahe ja mõnus. Sättisin piduritrossi ja tegin käed tavotiseks. Külgkorvi panin ühe suure vineerist pudelikasti- saab minnes ühtlasi ka taara ära viia. Mootorratta jätan onu Vello juurde, nii leppis vanaema temaga kokku juba kevadel. Aga lõunasse ma kohe ei lähe, sest suure sinise järve ääres puhub veidigi seda mahedat helesinist tuult, mida mujalt ei saa. Hakkan siis aga sõitma. Kesklinnast, turuhoonest läbi, sealt võtan maale natuke söödavat kaasa.

“Kaks heeringat!” ütlen ma räpase kitliga paksule vanamutile leti taga. Too kougib mulle suurest tünnist kaks õige prisket heeringat välja, keerab paberisse ja paneb kilekotti. Ulatan talle raha ja lähen lihalettide juurde. Need kalaletid haisevad ikka jubedalt. Limased lõpnud lestad, külmutatud skumbria, mingid konservijubedused.

Turul hõljub üleval toore aga ikkagi vana liha lõhn, nädalate jooksul kogunenud roiskuvate jäätmete (need võivad olla isegi mikroskoopilised) hais ja läppunud hapukurgi lõhn. Venelased armastavad hapukurki- käivad mööda müüjaied ringi ja maitsevad igaühelt natuke. Aga mulle läheb nüüd liha korda. Võtan kaks latti suitsuvorsti ja kilo maasinki. Sätin kõik ilusti kilekotti. Ahjaa! Leib, sai, või. Viimane keeratakse suure känkrana paberisse. Lõhnab küll värske. Müüja-vanamutil oli suus kolm kuldhammast.

Väikesed räpased Supilinna lapsed müüvad turuhoone ukse ees suurt valget kala. 25 rubla tahavad selle eest saada. Väike heledapäine poiss, paljas nagu porgand, ainult lühikesed püksid jalas. Ise must nagu murjan. Ja väike tüdruk, kah heledapäine. Õde vist. Kleit seljas ja ka räpane nagu notsu. Naer tuleb peale. Kala on peaaegu sama pikk nagu poisike.

“Mis kala see teil on selline?”
“Tõugjas!”
“Emajõest püüdsite?”
“Emajõest jah!”

Naeran ja vaatan seda kummalist kala. Pole sellist varem näinudki, ainult “Kalastajate käsiraamatust” lugenud. Haruldane kala aga siinsamas Emajões tõesti leidub. Ostma teda ei hakka, see on ju nagu suur särg, pealegi siin Tartu all on jõgi nii solgine, et siinseid kalu saab süüa vaid ussirohuga pooleks.

“Te vaadake, et te usse niiviisi ei saa. Jõgi on ju must!” ütlen ma neile juba eemale minnes.
“Ise sa oled üks uss!” norib posikene vastu.

Linn on suviselt laisk ja vaikne. Bussijaama juures putkade-kooperatiivide ümber käib sagimine. Ja mööda jõge tuiskab Polaris, võimas tiibur, paras Peipsi lainemurdja. Istun mootorrattale ja sõidan Jaama tänava taarapunkti. Saan oma kopikad kätte ja sätin minekule. Sõjaväeosast mööda, siis Narva maanteele. Ilus sõit on sinna Kallaste poole. Vahi küla all, kus Tartu poolt tulev tee Jõhvi maanteele jõuab- seal otse käänaku peal, paremal pool, on tee ääres alalõpmata hunnik katkiseid klaaspurke. Mingi taaravedaja-autojuht teeb juba aastaid sealt pöörates ühte ja sama viga, nii et koorem variseb. Alati, kui seda teed sõita, võib näha klaasihunnikut tee ääres. See on nagu aamen kirikus. Aga vooremaastik on ilus. Tõusud ja langused, lagedad põllud. Sõidan Väägvere kauplusest mööda, seejärel tuleb Matjama. Siis on varsti Koosa ja peagi on oodata Alatskivi. Peipsi lähedus ilmutab end tasapisi. Enne Kallastet näitab järv ennast päris palju. Kuradi sinine on see, pind nagu voogaks vaikse ilmaga. Ja kui on tuult, siis on järv tume-tumesinine, vahuste laineharjadega nagu lambakari nosiks vee peal vetikaid. Linna sisse pöörates ei tule mul enam kaua sõita.

“Tädi Oksana!” hüüan ma õuele sõites ja lasen signaali. Sinises kodukitlis sinisemustrilist rätikut kandev kuldhambaga Oksana riputab parasjagu pesu kuivama. Pöörab ümber ja lööb kahte kätt kokku!
“Minu poiss! Minu poiss tuli!” hüüab Oksana, pisarad silmis suurest rõõmust.

Astun rattalt maha ja emban teda. Ta ulatub mulle rinnuni. Musitab mind põskedele ja tirib käisest. Ruttu vaja tuppa meelitada, et mind kostitada. Võtan külgkorvist oma kompsu kaasa ja lasen asjadel minna nii nagu nad minema peavad. Oksanal on kahekordne maja. Pitskardinad akende ees, mis sest, et aknaraamid on siniseks võõbatud. Ta on Peipsiääre venelane, põline sibulakasvataja, kelle vanemad ja vanavanemad, kõik esivanemad olid vanausulised. Midagi on ta rääkinud ka Tatarimaast. Aga mees kukkus tal juba kümme aastat tagasi talvel järve peal olles jääprakku ja rohkem teda ei nähtud. Viisteist aastat olid abielus olnud. Räägitakse, et see järv ei taha eriti uppunuid välja anda. Räägitakse ka seda, et Oksana mees olla Venemaale läinud ja seal naise võtnud. Ilusa noore naise. Kes seda teab?! Oksanal pole peale koduse altari ühtegi kohta, kus oma meest mälestada. Alguses ei sallinud Oksana Peipsit silmaotsaski, tahtis koguni ära siit. Aga kus tal mujal asu on ja kes teda ootab? Mõned sugulased on Leningradis. Aga Venemaale tema ei lähe. Äkki astubki Pavel (selline oli ta mehe nimi) tänaval vastu, noor naine käevangus?!

Toas on mõnus jahe tuuletõmme, aknad on pärani. Panen oma kiivri köögilauale ja sasin pead. Võtan nahkpintsaku seljast ja panen toolileenile.

“Kohe, kohe....” ütleb Oskana midagi toimetades. “Kohe!”
“Noo, mis sul on siis nõnda kohe, ah?!” küsin Oksanalt ja torkan teda nimetissõrmedega selja tagant ribide vahele.
“Uihh!” kiljatab Oksana nagu väike edvistav plika. “Minu ulakas poiss!”

Naeran mõnuga. Tal on päris omamoodi aktsent, üldsegi mitte tüüpilise venelase oma. Räägib kuidagi pehmelt.

“Oksana, mulle ikka meeldib see, kuidas sa eesti keelt räägid!” ütlen ikka veel köögis seistes. “Mis?!” küsib ta arusaamatult. Muudkui toimetab ahju ja samovari kallal.
“Aktsent!” ütlen ma kõvema häälega. “Mulle meeldib su aktsent!”
“Noo..see on ju venelase aktsent. Peipsi vjeenelase aktsent!” ütleb ta oma slaavilikkust rõhutades.

Astun elutuppa, viskan jalad lauale ja vedelen niisama. Toanurgas on lesing. Oksana armastab seal talviti magada. Nii väike on see. Nagu lastevoodi. Panen raadio mängima:

Minu südames sa elad, kenas päiksepoolses toas...Minu südames sa elad, suure armastuse loal...Minu südames sa elad, seda keelata ei saa...Sest mu südamesse sisse oled kirjutatud sa....

Süda läheb härdaks, meel läheb pehmeks. Köögist tuleb toidulõhna ja kostub taldrikutega kolistamist. Oksana paneks mu meeleldi elama oma maja päiksepoolsesse tuppa, hoolitseks mu eest iga päev nii kuidas jaksaks. Mulle tuleb meelde mu oma komps, mis ma linnast kaasa võtsin. See vedeleb esikunurgas. Võtan selle üles ja viin kööki. Oksana kupatab mind jalamaid elutuppa tagasi ja lubab ise kõige eest hoolt kanda. Saan natuke veel vanu lehti lehitseda ja raadiot kuulata, kui juba tulebki Oksana pirukahunnikuga, igasuguste kastrulitega, taldrikutega, kannuga, klaasidega. Kapist ilmub nähtavale pudel valge viinaga ja kaks pitsi. Võtame Oksana terviseks ja anname üksteisele suud.

Väljas on tõusnud tuul. Hea on ikka siin suure järve ääres. Lõuna-Eesti on juulikuus nagu väike kinnikasvand kogretiik. Umbne ja mudane, ainult parmud lendavad edasi-tagasi. Katsu sa seal Võru ümber olla siis. Oksana ei ole Võrus käinud. Võtan pannilt värskeid kartuleid koore ja kuivatatud latikaga. Kallan Oksanale ja mulle ühed pitsid. Haukame mõlemad heeringat peale.

“Oksana, aga ma viin su ükspäev Võrru?!”

Tema hakkab hädaldama nagu temperamentsele vene naisele kohane, et misjaoks mul vaja teda Võrru viia on. Sama mis Kallastelt Võrru on ju Kallastelt Tallinna. Vaat, pealinna tahaks Oksana ikka minna. Ja tõepoolest, ma olen nõnda uljas tujus, et loobiksingi lubadusi ja tõotusi siia-sinna. Valan uuesti viina mulle ja Oksanale, võtame põhjani ja haukame hapukurki peale. Et siis... Kuidas mul läinud on?! Siiamaani, noh, teen ikka seda ja natuke ka teist. Millega ma õigupoolest siis tegelen?! Aga seda ei ole Oksana minult kunagi ju küsinud. Kui ma ka ise oskaksin sellele vastata. Elu ja selle mõtte järele küsin ma harva ehk vintis olles.

Tead, Oksana. Hein on Võru kandis juba tehtud. Lakk on värsket heina täis. Ja päikest on seal palju. Õhk on päikesest kuldne. Aga see kuldne õhk, see ei liigu, lausa seisab. Ainus, mis liigub sellistel päevadel nagu täna, on ...putukad! Mustmiljon erinevat sitikat! On kärbseid, parme, ritsikaid, igasuguseid, tead noh, neid mardikaid on- hakkan Oksanat kõditama külgede pealt. Tema lööb käega ja naerab aga üldse mitte enam nii elevalt nagu enne. Ta tunneb mehi, ta teab seda, kuidas nad tulevad, kui palju inimlikku jällenägemise rõõmu sellest on, siis saab nende eest hoolitseda ja uudiseid kuulda. Ja siis on mehed nagu ikka- mehed. Tahavad viina, tahavad naist. Järgmisel päeval on jälle minek ja taas on käes üksindus. Seesama vana tuttav üksindus, mis tunneb Oksanat läbi ja lõhki, ja mida Oksana tunneb läbi ja lõhki. Mine või mehele! Mina kallan aga uued viinad, endale ja Oksanale. Pudel on väike, küllap Oksana meelt mööda valitud mõõt, mida mööda mees käima peab. Aga ka minul on üks pudel haljast varuks. See on mul alati seal külgkorvis, istme all, riide sisse mähitud. Võtame pitsid tühjaks, mul on juba kilk peas ja küllap ka Oksanal. Haukan pirukat peale. Oksana kallab mulle musta teed, et ma virgem oleksin. Luban talle täna mehe eest olla. Teeme pärast sauna ja seekord ei pea vaid tema mind aitama, vaid ma võtan ta ise ette! Selle peale hakkab ta heledal häälel naerma. Seejärel silmitseb mind kurvalt, silmad natuke vesised. Tõmbab mul käega üle põse. Tunnen end tõelise elumehe ja luftikutina. Tukk laubale vajunud, joodud pitsidest paraja munajoodiku ilme näol. Väljas kireb kukk. Tahad, Oksana, olen sulle mehe eest ja löön kirvega pea maha sel kukel? Naabri kukk, seda parem. Tahad, Oksana, olen sulle mehe eest ja kutsun linnast sõbrad appi- teeme talgud ja koristame ära su õue. Vanad lagunenud puuriidad likvideerime ära ja teeme uued, ümarad? Tahad, Oksana, ma parandan su teleka ära?! Tahad, Oksana, ma võtan sind praegu siinsamas, selle sohva peal?! Ainult soovi! Soovi, mida iganes sa tahad?! Ma täidan kõik sinu südamesoovid ja unistused!

“Kallis poiss!” ohkab Oksana. “Vaata mulle silma sisse!”
Vaatan Oksanale silma sisse. Tal on tumepruunid, peaaegu mustad silmad. Tatari juured?
“Kuss! Ole tasa!” ütleb Oksana mahedal häälel. Ja paneb oma käe minu jalale.
“Mmm, ma kuulan!” ütlen mesimagusalt ja jään kuidagi imelikult uniseks. Sulen silmad.
“Ei, tee silmad lahti!” käseb Osana. “Tee silmad lahti ja vaata mulle silma sisse!”
“Ma vaatan!”
“Vaata õigesti! Vaata. Näe! Vaata siia. Siia. Vaata!”

Ma vaatan talle silma sisse. Tumepruunid, peaaegu mustjad silmad. Midagi väga võõrast, väga ehmatavalt teistsugust ärkab üles minu hinges. Need silmad neelavad mu alla. Need on ju nõiasilmad! Ta sosistab midagi mulle otse näkku. Silmist purskab tuld. Ta sosistab, lausa sisistab mulle võõras võika kõlaga keeles, mida ma iialgi kuulnud ei ole. Sõnub mu ära! Paneb mu needuse alla! Neelab mu tervelt alla! Ohhissand, kuhu ma sattunud olen! Ohhissand! Ohhissand! Halasta mulle, anna mulle andeks!! Tunnen tema lõhna täitsa enda lähedal. Kui julgen kord silmad lahti teha, märkan seda kulunud ja päevitunud, vana aga siiski prinki nahka enda näo lähedal. Ma tunnen selle lõhna, päris naha enese lõhna, Oksana hinge immitsust. Ninajuur, kulmud, silmad ja silmalaud- sellesama noore naise, kelle pilt on siinsamas minu pea kohal, sellesama noore naise nägu on see.

Oksana patsutab mind pehmelt reiele: "Nüüd lähme sauna, poiss!"