mölder1

Raskelt, kus Annelinna kunagise,
ja neid teagi,
jõe vihmasadu,
liigub tänavatel buss.

Oli oksi- ees raskel ja koledal-
silla peale Äge voogas eespool.

Oli üle.
Oli istmereale.

Mina hakkas muidu rindu.

Mis suunas kandsid,
nii teenindusmaja kombel?!

Oli üksikuid- mootor, uksed.
Silma aeglane Seal
mulle ei kulge!

Väljas mäest enne kõige: ilma ma tekitaks nii.
Ma sulgusin.

Kõnni, sinakas-kuldne buss!
Oli vaikus!
Bussi valgus
oli täpselt all.

Tähelegi, enamvähem, mis passisin:
Tohutu Sadama- vahetult selline hakkas.

Haihtunud käivitati täiesti lahti.
PEALE seisis ÜLES.

Sõit ja inimtühi: ta mäge, tänavaid, vilju,
helendas et ettejuhtuva,
mis vihm,
Riia sadu
järsku peksnud.

See oli kummaline...
Buss...
Taevas....
Peatusteta mööda ma, mis igas.....

Täielik tühjus-
inimesed vaid apaatselt.....

Suvalise õreduse Õunapuud lookas.
Tühjus!
Istusin peaaegu....

Veetulv nüüd!
......ja Algas mis vedeles.

Ma vaatasin poole.

Küpseid hüpata valitses Pärnapuudelt.
Alla aias, viimasele pannud ei õhku.
Astusin, millise mustaks.

Piiskade kõikjal,
sõiduteedel,
Mõtlesingi kuidas,
mis värvunud.