May 14, 2010

Piinade lõpp on salgamine (remake ca 10 aasta taha)

Nendel kevadsuvistel hetkedel, kui päev otsa lõõsanud päike on kuumaks kütnud sinu keha ja isegi hinge, ja kui sirelipõõsad, miljonid kirsi-õunapuuõied ja toomingad su enda teadvuse varjatud katarsise hullutavaisse pööristesse neelavad, ja sa vaatad enda ümber, et kõik toimub nüüd ja siinsamas, et taevas on hele ka keskööl, et maailm su ümber on avatud nagu organism, ei tunne sa end ikkagi ühena miljardite seas. Sa tunned, et oled tähetarkade poolt väljavalitu, habemik vaatab sulle otse silma. Ja et sinusuguseid on veel, kindlasti veel, sest sa oled parajalt noor, et see kõik nii olla võiks. Sul on tunne, et sellisel hetkel ei või sa jääda üksi. Sa pead liikuma, sa pead otsima. Tähetarka ja kedagi veel. Sest helendav taevakaar kisendab nii nagu igatsus sinu sees. Nagu sinu tuhat sündimata elu. Ja sa ei tea, mida või keda sa igatsed, keda sa tahad. Aga sa tahad seda kohe, sa tahad seda lõputult endasse ahmida ja võibolla isegi igaveseks magama jääda. Jah, sel hetkel sa mõistad, et oled ühendatud lõpmatu ketiga. Selle keti jätkumist ümbritseb igavikuline liikumatus. Just nii nagu sinu värelevat, ärevlevat ja õhetavat keha ümbritseb õielõhnaline õhumeri, staatiline ja nii piinavalt vaikiv. Sa pead selle keskelt leidma selle. Sa pead selle leidma nüüd ja kohe. Kiri kümne aasta taha!

Selliste mõtetega jõllitad sa hämaruses voogavat jõepinda, millelt peegeldub tänavalaternate sära. Jõgi voolab hääletult. Ja selle katkematus on niisama painav nagu igatsus sinu hinges. Nõnda sa tormad läbi pargi suurde klubisse, kus muusika mürtsub ja liigutab sind, ning seal, inimhordide keskel sa peatud, lõõtsutad ja vaatad pöörasel pilgul ringi.

Unistused, ihad, fantaasiad! Pingul kehad turritamas läbi liibuvate riiete, parüüm ja higi, tubakasuits. Kas joosta ummisjalu leti juurde, et tellida endale hiiglaslik ja kange kokteil, mis koheselt purju teeb? Nõnda, et võiksid sulanduda higisse ja parfüümi, ja kaduda tubakasuitsu sisse?! Kaanida alla oma kirgastumus, iha, pöörates pahupidi kõik, mis on tõeline su sees!? Ei, ei. Siin toimuv pole see, mida otsid. Tuulekohina ja lainemüha heli asendab agressiivselt kõrvu tungiv biit. Lakke on seatud käima valepäike või -kuu, mis sarnaneb justkui teemantile, pildudes laiali värve ja valgust kui tulevikku.

Su silme ees on kutsuv põldudevaheline rada, peagi tõusma hakkav päike, vaikus, mulla ja heina lõhn, ja see keegi, kes parasjagu kõnnib mööda seda teed. Ta kõnnib seal, et kohtuda täna sinuga, kes sa oled veel siin. Ja nõnda sul turgatabki peas, et küllap on keegi seadnud su teele selle maja, selle lärmi ja valepäikese, need valelikud ihad ja mürgi. Sa põgened siit kohemaid, ning jõudes välja, võtavad su sõbrad õhk ja tuul sind jälle enda kanda. Jällenägemise rõõmust.

Eemal öö sinetavas taevas lendab valge täpp. All on kergelt helendavad väljad. Kruusane tee krudiseb su sammudest, sa kõnnid kiiresti, vaadates taevasse. On see tuvi või taevaingel?! Nii vaikselt ja nii pehmelt lendab ta, ja otse sinu poole. Siis näed, seal mööda teed kõnnib inimene sinu suunas. Ettemääratuse õnnis äratundmine teeb nõrgaks sinu jalad, kui sa lisad sammu. Sa näed- ta tuleb, tema liigutused on sinu moodi. Sa vaatad ainiti, et näha rohkem üha. Nii ainiti, et peaaegu ei näegi midagi, vaid pimedus hoopis surub peale. Kohe on ta sinu ees, sa kuuled tema samme. Nüüdsama näed sa teda hästi, ta on ilus naine. Ta aeglustub ja peatub, see tundub võimatu. Ja tema pea kohal näed nüüd lendamas üht inglit. Ta seisab sinu ees ja naeratab. Siis, veel enne, kui esimene päikesekiir end horisondi tagant välja surub, salgad sa oma pilgu, vahtides asjalikult enda ette ning kõnnid edasi, püüdes eneselegi läbi surmapiinade selgeks teha, et see, mida nägid ei saa olla tõsi.

Kümme aastat hiljem näed sa taevas endale lähenevat pilvetükki, mis on nagu tuvi. Ja tuvi kannul on väiksem pilvetükk ehk veel teinegi. Sa tunned ära selle hetke või tunde, mida sa kunagi kirjaga kinni püüda katsusid. Seesama põldudevaheline tee, mis läheb Raadi mõisa eest mööda Kõrveküla poole. See tee, kruusatee, oli kord sinu põhja tee. Hommikuti jooksid seal jänesed, kui sa mõisa ees samba najal istusid ja taevast vaatasid. Ja koos sellega vaatasid sa neid rohetavaid lagendikke, mis võiksid viia otse tähetarkade juurde. Sa nägid tuvi kujulist pilve, vahtisid seda, pöörasid pilgu ja siis sa said aru, et see tuvi ei lähenegi sulle üle mere, üle Soome lahe, vaid liigub ise ära põhja poole. Sina jäid siia maha norutama ja ootama.

0 Comments:

Post a Comment

<< Home