lillemeri

sinise taeva all on otsatu heinamaa
pimestav kollane võilillemeri,
kus mesilashordid sülelevad
õietolmus suplevaid liblikaid

päike küpsetab võililleõied
lopsakateks viinamarjakobarateks,
mis jahedatel sügishommikutel
härmatama löövad

veel sellel suvel keset õitsvat merd
purskub õhku üks hiiglaslik fontään
sealtsamast kerkib üles üks sinine selg
et pärast võimsat sabalööki kaduda.

sügavale….
sügavale….

alla, kus valgus saab lõpuks otsa….
ja pärale jõuavad tardunud võilillejuured,
mida hoiab oma kramplikus haardes hiiglaslik eikeegi-
meie argiellu salaja sisse ujunud kurjategija.

valge, kalk polüüp, ta on külm ja pime,
merepõhi- see on üks tühi, kõle paik.
õhk lõpeb ja me tõuseme üles,
aga pinda katab juba meetritepaksune jää.