Aug 14, 2009

VALGE HOMMIK

Ma mäletan üht hommikut, mis oli ammu, ühel kevadel. Ihuüksinda ärkasin ma seal- see hommik oli valge. Selline oli kogu maapind, keset päikselist kevadet justkui lumehelbeid täis tuisanud. Nägin seda kõike oma toa aknast teisel korrusel. Valge oli meie aed, valged olid katused, puud ja kodukandi metsad, siinsed järved ja jõed. Õunapuude oksad olid härmas, aegajalt midagi sealt nagu pudenes aga need ei olnud õied. Valge katuga maa kohal kirendas taevas, mis üleöö vaarikpunaseks oli muutunud. See oli kummaline, see taevane ime. Kuhugi olid kadunud kõik putukad. Õhus ei liikunud sääsepoegagi. Kõndisin trepist alla. Vaid rõhuv vaikus valitses igal pool. Ema ja isa olid kadunud. Kodu oli haudvaikne. Vanaema oli kadunud. Minu kõrvus kohises mu enese vereringe ja minu kuklas tuikasid esimesed õrnad sammud suure ehmatuse suunas. Toad olid tühjad ja tardunud, elutoa vaibalt ja sektsioonkappidelt peegeldus selle nõiutud taeva kuma. Kogu tuba oli punase hämaruse all, raske oli see valgus silmadele. Kõndisin vaevaga aknalaua juurde. Toataimed olid sellised nagu ikka, kaktused turris nagu alati. Ilmselt oli see uus valgus harjumatu ka neile. Radiaatori ees seisis ajalehega kaetud taburet, kus kuivasid isa töösaapad. Neid ei olnud seal enam. Ronisin põlvili taburetile ja küünitasin aknast välja, et taha-aeda vaadata. Kuid üheainsa hetkega rabas mind meeletu ehmatus, see oli nagu elektrilöök, mis aheldas mu määramatuks ajaks sellesse hetkepilti, mis mu silmadele avanes.
Aias kasvavate õunapuude ja marjapõõsaste vahel kulgesid aeglaselt venides imelikud mehed. Neist kaks seisid otse akna taga kasvavate roosipõõsaste kohal, kummalgi käes suured hekikäärid, millega nad aeg-ajalt üksikuid lõikeid tegid. Nende näod olid kas olematud või sarnanesid putukatele. Nende liigutused ei olnud aeglased aga nende kestvus oli niivõrd intensiivne, et kummaliste olendite kohalolu ulatus tol hetkel igavikku, nii et nad asuvad selles hetkes ka praegu. Ikka ja jälle paigutavad minugi meeled oma teraviku sellesse katkematusse hetke, sellesse kestvasse hommikusse, millele oli eelnenud üks elu.