May 25, 2009

VEEUPUTUS

p õ l e n g

Ikka ei oska ma olla mina ise. Ikka ei oska ma ennast täiesti vabaks lasta, et siirus mu seest võiks välja tulla ja vabalt allavoolu liikuda. Ma ei oska seda lihtsalt. Ja mulle tundub, et just see võime olla enese juures kohal otsustab inimese elus kõik. See otsustab inimese õnne.

Ma olen muutlik nagu tuulelipp ja keevaline, võõrandun endast kiiresti ja kipun ära kaduma. Aga alati säilib minus teadmine olukorrast ning sellele teadmisele järgnev hukkamõist. Kuid võimet enese juurde kiiresti tagasi tulla mul ei ole. Ma parem lihtsalt kannatan apaatselt. Aeg-ajalt on mul tunne, et ma vaatan seinal jooksvaid filmikaadreid, minu selja taga seisab keegi niiditõmbaja ja teadja, kes laseb suurest põrisevast masinast seinale kaadreid minu mööduvast elust. Mina istun üksinda auditooriumis ja saan aru küll, mis toimub. Vaatan tüdimusega mööduvaid kaadreid, mis ei ole silmnähtavalt minu, vaid kellegi teise omad. Minu kaadrid ei oleks sellised, minu kaadrid oleksid absoluutselt midagi muud. Ja vahepeal keeraksin ma masina hoopis kinni ja käiksin väljas ringi, unustaksin selle auditooriumi üldse ära ja ei tulekski enam tagasi. Aga miski hoiab mind kinni selles auditooriumis. See on seesama hallipäine härrasmees, kes mu selja taga slaide vahetab. Ta kannab vestiga ülikonda ja ma tean, et ta on oma tööd väga kaua teinud. Ma ei saa ära minna, ma olen ju ainus inimene auditooriumis. Mis näoga ma sellele härrale lahkudes otsa vaataksin?

„Tähendab, sa tunned, et elu sõidab sinust mööda ja sina oled mahajääja!“ ütleb psühhiaater, nooremapoolne mees, kes näeb välja nagu Chris Isaac videost "Wicked game". Ta kirjutas mulle pakkide viisi Cipralex`i, millest peaks jätkuma pooleks aastaks. Tulgu nüüd või tuumasõda!

„Aga elu sõidab meist kõigist nii või teisiti mööda, ükskõik, kas me saame sellest aru või ei saa! Aeg voolab igal sekundil. Igal ajahetkel muutume iseenda suhtes võõramaks...."

"Filosoofiliselt see võibolla nii ongi..."

"Aga kui see filosoofia ei lase mul magada või- vastupidi- aheldab mind nädalateks tuppa, kus hämarast toanurgast avanev must auk mind endasse neelab?!"

"Siis on selle asja nimi sügav depressioon!"

Tunnen ennast sandisti. Süsimustad päevad, mis mu koju voodisse naelutavad, korduvad tõesti liiga tihti. Nii magasin ma maha terve kevadsemestri ja jäin ilma kõikidest olemasolevatest ja võimalikest tööotsadest, mille abil ma end rahaliseltki pinnal saaksin hoida. Juba rohkem kui aasta ei ole ma suhelnud ühegi naisega ja kõik mu sõbrad on kadunud. Arvasin, et vormi võttev ja peagi välja kujunev maailmavaade ning kõik mu tõdemused on ainus, mis mulle jäänud on. Et on olemas paremaid ja halvemaid aegu! Nüüd aga selgus, et mulle on järele jäänud vaid depressioonile viitavad sümptomid, tuhatkond krooni arvel ning ravimiretseptid, mida ma käes hoian.

Räägin psühhiaatrile veel edasi oma "filosoofiast"- sellest, kuidas ma kõigega nabanööri kaudu seotud olen, ja kuidas sellest kõigest praegu voolab minusse pimedust, kusjuures valgus paistab kuhugi mujale. See on sarnane Maa pöörlemisega ümber oma telje, mistõttu valgus vaheldub pimedusega ja elu kulgebki tõusude ja mõõnadega. Seepeale tunnen end eriti naeruväärselt- justkui lollusega hakkama saanud laps, kes püüab end välja vabandada. Räägin kohe otsa, et valgus võib ju vahelduda aga side transtsendentsusega peab säilima ja just sellega mul ongi kõige suurem probleem- ma olen selle kaotanud. Nüüd on mu jutul juba natuke suurem iva ja seal leidubki vist natuke rohkem seda, mida ma öelda tahtsin.

Psühhiaater on uimase aga asjaliku olekuga. Ta kuulab mind tähelepanelikult ja ei sekku mu juttu mitte ühelgi korral. Selle viimase jutu peale ta noogutab, justkui tahaks ta öelda "nii just ongi". Mina aga üllatan oma jutukusega iseennastki.

„Depressioon ja ärevushäired on see, mis praeguseks on selgunud. Ja ma ei ole veel rääkinud kõigest- nendest kõige tähtsamatest asjadest, millest rääkimine nõuab aega ja süvenemist...Võibolla ma peaksin ikkagi minema haiglasse ja laskma end natuke rohkem uurida? Millised diagnoosid võivad siis küll tulla, kui ma edasi saan rääkida? Ma ei tea- skisofreenia?“

Arst hakkab naerma ja mina tunnen ennast tüüpilise maailmavalu käes kannatava pubekana, kelle arvates on kõikidel ümberkaudsetel inimestel peale vaimupimeduse ka kohustus tema lõpmatuid heietusi ära kuulata ja analüüsida.

„Kui niimoodi uurima ja puurima hakata, siis usu mind- mitte ükski inimene ei ole päris terve,“ ütleb ta.

Minu pateetika näib täiesti ülearune olevat. Arsti jaoks ei ole ma isegi mitte üks omadega puntrasse jooksnud maailmavalu käes vaevlev pubekas, vaid lihtsalt patsient ja kõik. Mu peas trummeldavad süüdistused, et ikka ja jälle käitun ma kohatult, ninatargalt, hüsteeriliselt. Olen vait ja põrnitsen enda ette, silmad pungis. Olemine on ikka sant mis sant.

„Ole rahulik. Midagi sellist ju juhtunud ei ole, et peaksime su haiglasse sisse võtma ja vaatluse alla panema...“ ütleb arst lohutavalt.

Tunnen, et mu keha on krampis. Ma olen üleni pinges ja peopesad on higised. Idioot! Ma lihtsalt ei suuda ennast käsu peale viia sellisesse seisundisse, et räägin tõesti sellest, mis on oluline ja mille läbi keegi mind üldse aidata saaks.

Ja nii ma lõpuks kõnningi retseptiga haigla peauksest välja kohutava kuumuse kätte. Taevas on kuskile kadunud, ma ei näe teda enam. Valgus ja lõõmav päike on ainsad, mida võib eristada kõrbenud maast. Isegi tuult ei ole enam, õhku ei ole enam. Kusagil kukla taga on mul peagi äralahustuv mälupildike sellest, mis tunne on hingata. Tartu hullumaja fassaad on praguline ja näib olevat tuline. Seal võiks vabalt kasvada kukehari.

„Ma olen masin, rikki läinud masin, mida tuleb ravida!“ ütlen ma kuuldaval häälel iseendale.

Liigun vaiksel sammul läbi elutu pargi. Ma ei pane enda ümber peaaegu midagi tähele. Kõik on lihtsalt mingisugune tekstuur. Eemalt tänavalt kostub sihitult ringivooriva liikluse müra. Kõnnin teerajalt kõrvale üle muru, et kiiremini tänavani jõuda. Kunagise KEK-i maja ees on toimunud liiklusõnnetus, eemalt kostub tuletõrje-signaalide kõrvulukustav pasundamine. Üks auto põleb. Võibolla põleb ka selle sees istuv inimene. Võibolla põleb kogu autos istuv perekond- ema ja isa ning kaks imearmsat last?! Ma tunnen, kuidas minu hambad krigisevad kuumusest, janust, valust, tüdimusest, surmast, kärssavast inimlihast, kes kunagi punus võililledest pärga keset rohelist lopsakat muru, sirelipõõsaste all. Ja taevas liikusid rünkpilved, mis olid kohati nii madalal, et tekkis tahtmine neid puudutada. Juba ammu ei suuda ma kontrollida oma mõtteid ja tundeid. Tõenäoliselt olen ma skisofreenik ja minu arst on lollpea.

Millal see kõik alguse sai, ma ei tea. Sest ajal ja mälul ei ole enam mitte mingisugust struktuuri. „Kõik on kokku nagunii üks unenägu!“ ütlesin ma varem. Jah, mulle meenub, et ütlesin seda mingil ähmasel talvel, kui mingi imelik suur olend, polüüp oli mu tugevalt vastu maad litsunud ja imes minust selja kaudu energiat välja. Ma magasin palju, magasin pikka talveund, milles ma ei kohanud ühtegi unenägu. Ja kui ma sellest ärkasin (kui ma sellest üldse ärganud olen), valitses maapinda see talumatu kuumus, tuli, söestunud liha ja valu.

Vingugaas tänavalt pahvatab mulle näkku. Minu liigutused on masinlikud. Mul on taskus retsept ja selle retsepti taga peab olema tõde terve paarisaja krooni väärtuses, mis mul ravimite eest välja käia tuleb. Suured ja kandilised, tulipunased tuletõrjeautod kihutavad kohale aga avarii teinud auto on juba lootusetult kaua põlenud. KEK-i maja ees kõnniteel seisavad mingid inimesed, kes vaatavad põlengut pealt. Põleb vaid üks auto, teine vedeleb mustendava rondina eemal, külili maas. Võibolla on ka selle sees surnuid? Roostetav metall ja veri, kadunud elu, kadunud armastus, mälestus, õnn ja soojus...

Korraga valgub miski mulle südamesse. See on nagu seesama külili seisev vrakk või see väike põlev auto, tegelikult praeguseks juba ära kustutatud, söestunud auto. See miski haarab mu südame oma valusate pihtide vahele. Ma langen sealsamas, tänava ääres põlvili ja haaran oma rindkerest kinni. Nüüd siis viimaks juhtub midagi? Kas siis nüüd, lõppude lõpuks tulebki lahendus sellele põrgulikule kuumusele, sellele koledale ajale, mis on kestnud ei-tea-kui-kaua? Aga ei! Ma ei sure. Ma vajun külili ja hakkan lõõtsutama- ma hingan! Aga sellel hingamisel on valu hind! Sellel on nende autosse põlenud inimeste hind! Ajan ennast püsti, riisun ennast kokku ja pistan jooksu, eemale kuuskede vahele, üle tee. Jooksen ja komistan, kukun ja veeren ühte suurde sügavasse lohku, mis selles pargis mingil põhjusel on. Veeren, ahmin õhku ja tunnen ikka veel valu. Jään siis augu põhja selili lamama, vaatan enda ümber keerlevat maailma, mis hakkab mu silme eest tasapisi haihtuma. Ma surun oma näpud maa sisse ja tunnen, et maa on niiske. Tunnen teelehtede juuri mulla all. Millal ma viimati midagi niisugust tundsin? Tunnen oma kõrva taga valu, sest ma lõin kukkudes pea vastu kivi ära. Tohutu väsimus surub mu silmad kinni ja kõik, mis on, kaob ära.