Sep 30, 2004

GURMAAN

Vaikus, üksindus piinab. Ta surub igast küljest mu keha kägarasse kokku ja ma muutun raskeks nagu tükk rauda. Ümberringi on haudvaikus, justkui enne tormi, justkui vaakumis. Rõhkude vahe on suur. Surve minu sees kasvab, maailm mu ümber on vait. Õelalt vait! Nagu enne tormi. Tardunud kaminasuust immitseb tuha lõhna, põrandavaip on rõske selle ees. Ja mina, kes ma tuld ei süüta, hoian käes punnitavat, viimase piirini täidetud veinipudelit.
"Aahh!" millise oigega lipsab pudeli kork libedast torust välja. Kerge vihje kergendusele, minu suur ootus ja janu. Pudel on valmis väljavalamiseks. Teda võib tühjendada. Avatud pudeliots on õieli ning võib vaid aimata seda joovastust, mis sealt immitseb. Keegi hingab selle kaudu. Hingab ja õhkab meelitusi. Pudel on valmis- võta ainult, ja kalla! Pudel... tumeroheline, jõuline ja terav. Tugev ja kindel pudelikael. Nagu värske ja prink suure rohelise taime vars või kahvatu õisik. Ma ei saa rahu! Mu hingetõmbed kiirenevad ja kajavad igast seinast mulle vastu. Ma kallan! Appi! Sealt ta juba tulebki. Kui uskumatu ja erutav! Ja milline tabu! Justkui heleda kiljatuse ja ehmatuse saatel purskub rubiinpunane pärlendav juga tumedast pudelikaelast välja. See puudutab ja määrib, ujutab üle süütu, hapra ja täiesti läbipaistva veiniklaasi. Jõhkralt penetreerib ja paneb viljastuma ühe vagura klaasi, umbes nii nagu kevadest saab suvi ja suvest saab fertiilne ja kuldne sügis- avali andidega veel läbitõmbamata hoor! Tantsib toretsevalt, toetab nukrat üksindust seltskonnapidude ja värviküllaste ballide surematuse illusiooniga. Küllusetunne! Viljakoristusaeg! Küpsed viljad õrnadel okstel ootavalt rippumas. Mahlased raskelt rippuvad pirnid, mis justkui ootavad süütu neitsi huuli, mille all on aplad, verejanulised hambad, mis võiksid purustada selle rippuva, mahladest pulbitseva puuvilja pringi keha. Keha! Rääkimata siis veel nendest viinamarjadest, mis lausa karjuvad purukslitsumise järele. Nõrgumise ja käärimise järele. Nad ise tahavad, et valu ja nauding sillutaksid nende tee igavikku. Sündigu nende tahtmine- kohe nopitakse nad ära! Ja kui mõni üksik, õnnetu jäetaksegi korjamata, kukub see varem või hiljem oma raskuse tõttu vastu maapinda, kus ta muutub põrmuks. Aastaajad vahelduvad. Saagikoristusaeg lõpeb.
"See on teie tulevik, te neetud küpsed viljad! Punaste põskedega, prisked ja mahlakad, lihtsalt häbitud hoorad. See on teie tulevik. Talv. Raagus puud, surm. Kas ei tea te siis seda? Või hoopis ihalete seda? Kui häbitu ja jõle on sündida selleks, et ihata. Ja surra selleks, et see on nauding. Te petate! Justkui kestaks teie nauding igavesti. Justkui oleks maailm üks suur kirg, viljade joovastav orgia! Justkui iga peatäis kestaks igavesti! Te vaesekesed... Teie saatus võib hoopiski olla kompott. Või saab teie kirst olema piknikukorv. Aga see kõik, see suvepäev, see piknik, need naised...See on juba ühes teises maailmas. Maailmas, millest teil, õnnetutel, aimugi ei ole!"
Ühe laia vana tamme all istub paarike. On kevad, õitsev elukevad. On lõhnad, on värvid, on värskus ja kõige algus. Tüdruk ja poiss, noormees ja neid, mees ja naine. Koos vaid teineteise pärast. Hommikul, mitte õhtul. Ei mingeid balle, ei raiskamist ega tühja naeru pole siin. Ka pohmelusel pole kohta selle suure, õilsa puu all. Armastus, vaid armastus on see, mis hommikuudus seguneb ja päikese tõustes kõrgesse taevasse hajub. Piknikukorvis on eelmisel sügisel korjatud, talv läbi veinis hoitud viljad. Hoolikalt puhtas keldris seisnud, suure armastuse saatel vargsi piknikukorvi poetatud.
"Seal olete teie, viljad, kes te ei näe ega kuule. Alkoholist ja iseenese pahelisest kaduvusest läbi imbunud. Te ei näe ega kuule. Te olete keset seda hommikut, keset seda armunute idüllilist kohtingut. Ometi ei saa te sellest osa, ehkki armunud saavad osa teist. Nad neelavad teid alla ning unustavad teie põrguliku deliiriumi".
Siin ma istun, vaadates veini oma klaasis. Rääkides temaga. Ühe hetkega unustan ma pudeli, selle kaela ja sellest purskuva veinijoa. Näen oma klaasis loksumas jooki, milles pole ühtki ilmingut, et see oleks tehtud viinamarjadest. Ei mingit lagunemist, ei mingit käärimist. Ainult rubiinpunane pärlendus loksumas minu ees, ning õhuga segunev lõhn. See on hoopis kuratlikum kui kõige hullem, kõige kibedam ja purjutavam hooraviin. See on halastamatu ja parastav kuradinaer. Tuhat deemonit irvitavad mu üle, kutsudes ja pilgates mind ühtaegu.
Võtan hooletult ühe lonksu ja lausun: "Sa vana libu. Võtmiseks oled sa mõeldud. Ja seda sa, lits, ju tahadki!? Ah?"